Ilves keeldus ühendaja rollist

Ilmselt jäi Ilvesel eelkõige endal puudu soovist olla rahvast ühendav president. Ega igal inimesel polegi eeldusi selleks, et rahvamehe rollis esineda. Võib-olla olid sellekohased rollid eelmise abikaasaga ka teadlikult ära jagatud: presidendiproua ampluaaks jäi leivaküpsetamine, rulluisutamine ja transrasvad, presidendi enda huvi aga oli suunatud Eestist välja.

Keeruliseks kujunesid Ilvese suhted venekeelse elanikkonnaga. Oma ametiaja algusaastatel tegi ta kohatu märkuse vene keele kui okupantide keele kohta. Hiljem muutsid tema roll ja sõnavõtud pronksiöö sündmuste ajal ta venekeelse elanikkonna seas väga ebapopulaarseks ja see lõhe on püsinud siiani. Ka eestikeelse tavakodaniku vaatenurgast mõjub Ilves pigem arrogantse ja eemalolevana.

Madal usaldus

Häiris ka liialt sage Twitteri (kuri)tarvitamine oma seisukohtade edastamiseks – see näitab, et Ilves pidas vajalikuks oma mõtteid väljendada väga piiratud osale ühiskonnast. Olen nõus Hans H. Luige tabava määratlusega, et „Twitter on haukumise formaat“, presidendilt ootaks (lisaks ametlikult kohustuslikele kõnedele) pisut pikemaid ja argumenteeritumaid seisukohavõtte Eesti ja rahvusvahelise elu võtmeteemade kohta, mis peaks auditooriumina silmas kõiki Eestimaa elanikke.

Hinnangu presidendi ametiajale peab andma rahvas. Avaliku arvamuse silmade läbi vaadatuna lõpetab president Ilves oma ametiaja eelkäijatega võrreldes kõige madalamate usaldusnäitajatega, ehkki siiski veel plusspoolel: märtsis 2016 usaldas tema tegevust 50% ning ei usaldanud 42% elanikkonnast (Lennart Meri vastavad näitajad 2001 kevadel olid 70% ja 22% ning Arnold Rüütlil 2005 aasta sügisel 80% ja 14%).

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormisime reedel ilmunud kokkuvõtlikuks looks.