Päästeingel Eiki Nestor

Rahvas jäi kõrvale

Presidendi valimised on oma olemuselt nähtus, kus rahvale tuntud kandidaatide hulgast valitakse välja parim. Otsevalimise korral ongi see nagu avalik konkurss, kus rahvas teeb valiku. Eesti põhiseadus eeldab, et sama tulemuseni jõutakse rahva esinduse ehk riigikogu või valimiskogu kaudu. Paraku lasid põhiseaduse tegijad üksjagu märgist mööda, ja sedakorda põhiseaduse mõte ei kandnud. Valik tehti sihtotsingu meetodil ja rahvas kaasa rääkida ei saanud.

Sihtotsing kui niisugune tekitab paratamatult olukorra, kus presidendiks võib sattuda kes iganes, suure tõenäosusega mõni võimekas taustategija, kes on olnud piisavalt tagasihoidlikul positsioonil, et ühtegi poliitilist jõudu mitte ärritada. Selline lähenemine devalveerib kogu presidendi institutsiooni, presidendiks saamiseks polegi enam vaja ei tuntust ega rahva poolehoidu, enese tõestamist avalikus elus ega ka avalikku debatti teiste kandidaatidega. Piisab ühest hallist hiirest, kellele kuldtõllake ukse ette sõidutatakse.

Presidendivalimiste teine „tähelepanuväärne saavutus“ on tuntud inimeste lörtsimine. Tuntuse lörtsimine üleüldse. Poliitilise karjääri devalveerimine ja naeruvääristamine. Õige mitu auväärset inimest lendasid potentsiaalse presidendina ajaloo prügikasti. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et Siim Kallase elu nagu ongi olnud vaid üks pikk teekond Eesti presidendi ametini, mille teostumine pannuks ta karjäärile punkti. Nüüd jääb aga lause ilma punktita ja justkui lõpetamata.

Häbitu poliitiline kultuur

Kolmas järeldus või suisa ilmutus on Eesti poliitiline kultuur, mis näitas end häbitus küünilisuses. Või koguni pornograafilises häbituses. Kuna kõik erakonnad läksid välja sisuliselt oma kandidaatidega, siis oli äravalituks saamise hind poliitiline diil.

Oli ju avalik saladus, et Siim Kallas oleks riigikogus presidendiks tõenäoliselt ära valitud, kui Keskerakonnale oleks selle eest midagi pakutud – kohta valitsuses näiteks. Kuid ei pakutud. Seetõttu kandus sama õhkkond edasi ka valimiskogusse. Ka seal seda otsustavat diili ei sündinud ja lahjenenud kaardipakk Keskerakonna juhi käes muutus intriigideks: väidetavalt toetas osa Keskerakonnast juba esimeses voorus Siim Kallast, mille tulemusel Mailis Reps ei pääsenud teise vooru. Raske on hinnata, missugune oli selle diili vaim – tõenäoliselt anti Keskerakonna juhile mingisugust lootust või ta ise arvas, et Kallast toetades on lootust rohkem.

Niisiis ilmestas ka valimiskogu suhteliselt räpane poliitmäng, millesse kisti ka siiras usus presidenti valima tulnud valijamehed ja naised üle kogu Eesti. Erakonnad seadsid oma erakondlikud ambitsioonid avalikust huvist kõrgemale, sülitasid rahva hinge ja naeruvääristasid kogu protseduuri. Nõnda siis oli Kaljulaiu valimine otsekui „hädatapp“ – oma parteiline uhkus tuli ära veristada ja ruttu leida keegi, et summutada nõuded valitsuse tagasiastumiseks.