President valitagu riigile, mitte erakonnale

Teiseks aga see, et Eesti rahvas ei lähtu presidendi institutsiooni tähtsustamisel mitte meie põhiseadusest, vaid emotsioonidest, mistõttu presidendi tähendust ja tema valimisprotsessi rahvas, poliitikud ja meedia tähtsustab suuresti üle. Presidendilt tahetakse või loodetakse ka seda, mille tegemiseks tal põhiseaduse järgi volitusi ega võimalusi pole.

Paistab, et suurele osale meist meeldiks presidentaalne riik enam kui parlamentaarne. Ja eks ta olekski selles mõttes arusaadavam, sest presidentaalse riigi puhul tõenäoliselt ei sünniks nii palju omavahel viletsalt kokkusobivaid poliitilisi kokkuleppeid, kui meil koalisatsiooniläbirääkimistega pahatihti ette tuleb. Ükskõik, kas öeldu puudutab tegevuskava või ametikohtadele määramist. Paraku aga pole ühe või teise kasuks otsustamine lihtne, kuivõrd me oleme küll tajunud juba aastakümneid parlamentaarse valitsemisega kaasnevaid probleeme, siis sellele, et ebaõnnestunud president võib paadi hoopis viltu keerata, me eriti palju seejuures mõtelda ei taha.

Aga ühest küljest oligi hea, et presidendi valimised just seekord sellise protseduurilise ummikseisu võimalikkuse välja tõid, sest mänguruumi sel korral jätkus ning õnneks oli ka sobiv kandidaat käepärast, nii et lõpptulemus sai igati positiivne.

Eesti sai hea presidendi, aga kas ka aegade parima, seda saab näidata üksnes aeg. Materjali sellise kõrge tunnustuse saavutamiseks Kersti Kaljulaiul igatahes on.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormime reedel ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.