President valitagu riigile, mitte erakonnale

Ma ei ütle, et presidendi valimise juures mind miski oleks vihastanud, sest keda erakondlike või isiklike huvide rahvuslikest huvidest kõrgemale seadmine meil enam vihastada saab? Häirima jääb aga see, et mitmest servast tulnud protseduurilistesse ettekäänetesse peidetud nurin ei tähenda midagi muud kui seda, et meie arengut jäävad ka praeguses keerulises olukorras pidurdama mitmesugused isiklikest või kildkondlikest huvidest kantud jala taha panemise katsed.

Mis aga puutub sellesse, kuidas Eiki Nestor asja riigikogu vanematekogus kätte võttis ja vajaliku töö ära tegi, siis taoline toimimine on just see, kuidas olen meie tüüpi parlamentaarsetes riikides presidendi valimist ette kujutanud. Presidenti tuleb otsida riigile, mitte erakonnale. Sellises lähenemises ei ole parlamentaarsete riikide jaoks midagi imelikku või erandlikku.

Viisi, kuidas antud olukorras tulemuseni jõuti, määrasid minu arust ära kaks asjaolu. Esiteks, nagu Jüri Adams mõned nädalad tagasi ilusti selgitas, on seaduseandja presidendi valimise korra seadustamisel põhiseaduse mõtet mõnevõrra rangemana tõlgendanud, mis omakorda võimaldas tühjade sedelite abil tekitada valimiskogus ummikseisu.

Teiseks aga see, et Eesti rahvas ei lähtu presidendi institutsiooni tähtsustamisel mitte meie põhiseadusest, vaid emotsioonidest, mistõttu presidendi tähendust ja tema valimisprotsessi rahvas, poliitikud ja meedia tähtsustab suuresti üle. Presidendilt tahetakse või loodetakse ka seda, mille tegemiseks tal põhiseaduse järgi volitusi ega võimalusi pole.

Paistab, et suurele osale meist meeldiks presidentaalne riik enam kui parlamentaarne. Ja eks ta olekski selles mõttes arusaadavam, sest presidentaalse riigi puhul tõenäoliselt ei sünniks nii palju omavahel viletsalt kokkusobivaid poliitilisi kokkuleppeid, kui meil koalisatsiooniläbirääkimistega pahatihti ette tuleb. Ükskõik, kas öeldu puudutab tegevuskava või ametikohtadele määramist. Paraku aga pole ühe või teise kasuks otsustamine lihtne, kuivõrd me oleme küll tajunud juba aastakümneid parlamentaarse valitsemisega kaasnevaid probleeme, siis sellele, et ebaõnnestunud president võib paadi hoopis viltu keerata, me eriti palju seejuures mõtelda ei taha.

Aga ühest küljest oligi hea, et presidendi valimised just seekord sellise protseduurilise ummikseisu võimalikkuse välja tõid, sest mänguruumi sel korral jätkus ning õnneks oli ka sobiv kandidaat käepärast, nii et lõpptulemus sai igati positiivne.

Eesti sai hea presidendi, aga kas ka aegade parima, seda saab näidata üksnes aeg. Materjali sellise kõrge tunnustuse saavutamiseks Kersti Kaljulaiul igatahes on.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormime reedel ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.