Kreeklane, sakslase päästeingel

Mõtliku seltskonna pilk jäi pidama kõrval lauas istuvale Kreeka peaministrile. Kreeklase nägu oli samuti mossis, sest majandus ei kasvanud, drahmi kurss langes, laenuintressid olid kõrged ja tal polnud ei raha ega uhket limusiini, rahva toetusest rääkimata. Kreeka oli just Euroopa Liiduga liitunud ja peaminister ei jõudnud helge elu saabumist kuidagi ära oodata.

Jagatud siis omavahel muresid ja selgus, et 90% ulatuses saaksid kreeklased (nagu ka hispaanlased ja portugallased) sakslastele abiks olla, näiteks paljudel kreeklastel oleks just vaja nii uut autot kui ka laenata raha selle ostmiseks. Lisaks oleks Kreeka valitsus valmis andma kõrgeid intressilubadusi Saksa pensionifondile järgnevaks kümneks aastaks, mis võtab viimastelt vajaduse igal aastal uusi tulutoovaid kliente otsida.

Lepitud siis tingimustes kokku, et peaminister esitab kohemaid Kreeka nimel tellimuse 10 000 luksvarustuses Saksa autole aastas ja nii iga järgmise kümne aasta kohta. Raha Kreeka valitsusel ega kreeklastel endal autode eest maksmiseks muidugi ei ole ja seda laenab neile seesama kliente otsiv Saksamaa pensionifond, kellele Kreeka peaminister lubab, käsi südamel, 8% aastaintressi ja kõigi kohustuste täitmist kümne aasta pärast, tehingut garanteerib aga Saksa liidukantsler isiklikult. Nii jäävad autotehaste töötajad koondamata, pensionifond saab kena kasumiprognoosi ja raha topelt tagasi kümne aasta jooksul ning liidukantsler ja Kreeka peaminister oma rahva palava toetuse osaliseks.

Raha otsas

Aastad möödusid ja osalised said taas kokku 9 aasta ja 11 kuu pärast. Kõik olid tehinguga väga rahul, kasvasid nii Kreeka kui ka Saksa majandus: ühed said tarbida ja teised toota, Saksa pensionäridele terendas pensionifondi prospektis helge tulevik (Kreeka tarbijal oli see juba käes) ja mõlema riigi peaministri partei oli võitnud kahed valimised järjest.

Kui osalised olid tehingu headust isekeskis kiitnud ja arutanud, et ega teist nii head diili vist keegi teine teinud ole, ütles Kreeka peaminister, et tal on ka üks halb uudis Saksa sõpradele, mis tegelikult on hea, kui veidi järele mõelda. Halb uudis oli see, et raha Saksa pensionifondi investeeringute tagasimaksmiseks ei ole pennigi, ei põhiosa ega intresside tarbeks. Hea uudis oli see, et sakslastelt saadud autod on läbi sõidetud ja oleks uusi vaja, ka on aastatega kasvanud Kreeka valitsuse laenuvajadus, sest hea elu on meeldima hakanud. Samuti vajavad teenindamist vanad laenud ja intressid.

Sakslased, kes olid uudise esimese otsa peale üsna jahmunud, nähes vaimusilmas pensionifondi rahast tühjaks jooksmist, autotootja kahjumisse langemist ja kantslerile ebameeldivat pressikonverentsi, leidsid pärast üürikest arupidamist, et Kreekast ja kreeklastest võiks selles olukorras tõesti mitte ainult abi, vaid lausa kasu olla.

Ühel juhul peaksid pensionifondid ju juba Kreekale laenatud raha maha kandma ja kaotaksid sellega nii kliente kui ka reitingu, lisaks oleks neil raske tulevikus kreeklastega samaväärset intressi lubavaid kliente leida. Kui aga kreeklastega kokkulepe teha ja vana laen koos intressiga uueks kümneaastaseks laenuks ümber vormistada, siis kaob korraga nii hapuks läinud võlakirjade kui ka kehva tootluse probleem ning uute murepilvede esile kerkimist pole oodata enne kümmet aastat, aga selleks ajaks on kõik asjaosalised juba mõnusat pensionipõlve pidamas. Pealegi jääks taas kord väljalaenatav raha ju Saksamaa majandusse, sest Kreekasse saadetakse ainult laenu eest ostetud Saksa autod. Tööhõive kasvaks, eksport kasvaks, raha jõuaks ringiga tagasi ka pensionifondi ja kõik asjaosalised peaks olema kümneks aastaks päästetud.