Sirge seljaga kuristiku poole

Kummaline on valitsuse taktika probleemidega tegelemise asemel paisata peaministri tasemel meediasse pooltõdesid ja alusetuid süüdistusi. See ei ole konstruktiivne, vaid oma jonni ajamine tegelikku elu eirates. Peaministri esitatud küsimuse sotsiaalmeedias (mille ta oleks võinud muidugi ka otse asjaosalistele adresseerida), et miks kange alkoholi hinnavahed Eesti ja Läti poodides on suuremad kui vahed aktsiisi suuruses, liigitaksin aga kas teadmatuse või demagoogia valdkonda. Nii olulises küsimuses järelduse tegemine mõne üksiku toote näitel ei jäta just kõige ausamat ega professionaalsemat muljet. Ega ole see ka just  õiglane – kui arvestada asjaolu, et tootja ja kaupmehe teenistus kokku jääb igal juhul madalamaks riigi võetavast aktsiisist ja käibemaksust.

Ühel ja samal tootel võivad hinnad oluliselt erineda ka erinevates Eesti kauplustes. Oluline on see, kas toode on mõeldud ülihea hinna kuvamiseks, mahu müümiseks hea hinnaga või lihtsalt keskmise marginaali tõstmiseks (sellistel toodetel on küll kõrged marginaalid, kuid üsna väike müük). Need valikud erinevad igas ketis ning seepärast ei saa mõne toote järgi teha järeldusi kogu hinnastamispoliitika kohta. Toodete hinnastamisel lähtutakse kogu portfellist ja antud kategoorias on tooteid tavaliselt sadu, kui mitte tuhandeid.

Marginaalid ei ole liiga suured

Üsna märgatav osa alkoholist müüakse kampaaniates sisuliselt nulljuurdehindlusega, üle kolmandiku kangest alkoholist (36%) müüakse vähemalt meie näitel alla 10% marginaaliga ja tervelt 64% sellest müüakse alla 15% marginaaliga. Need ei ole kindlasti marginaalid, mille puhul ükski minister või ametnik võiks öelda, et need on liiga suured.

Vaadata tuleb ikkagi peeglisse ja omada julgust õigel hetkel endale ja teistele tunnistada, kui plaan pole toiminud päris nii, nagu soovitud. Saan aru, et praegu võib selleks emotsionaalselt veel olla liiga vara, kuna aktsiisilaekumistes pole negatiivsest trendist hoolimata veel otsest auku tekkinud. Kuid minu tugev soovitus ministritele ja nende nõunikele on hakata mõtlema plaani B peale – kui pärast suvepuhkustelt tulekut selgub, et asjad on läinud nii, nagu kodumaised tootjad ja kaupmehed on kartnud, siis mis on lahendus? Püstipäi ja sirge seljaga kuristiku poole ratsutamine seda kindlasti ei ole.