Eesti luksuslik presidendiamet

Eestile ei ole vaja presidenti. Kuid minu arvamus eraldivõetuna ei oma tähtsust. Oluline oleks teada saada, mida arvab kodanike enamus. Ning seda oleks imelihtne teada saada rahvaküsitlusega.

“Kui presidendi võimu ei suurendata ega vähendata, vaid see jääb selliseks nagu on; kas sellisel juhul pooldate kehtiva valimiskorra jätkumist, presidendi otsevalimist või presidendiameti kaotamist?“ Kui kodanike vastused on kokku loetud, siis selle põhjal teeb riigikogu vastaval enimtoetatud kursile seaduslikud sammud ning kõik saab korda. Ise ennustan, et võidab otsevalimisi pooldav suund, kuigi just tänu Toomas Hendrik Ilvese ärmatamisele on suur ka nende hulk, kes peavad presidendiametit liigseks luksuseks ja mõttetuseks.

Küsimuse tehniline vastus peitub põhiseaduses, seal on kõik kirjas. Lisandub niisugune asi, et enamasti riikidel siiski on riigipea, hoolimata tema enamasti vägagi kärbitud võimust. Tseremoniaalsus on mingil määral oluline, samuti iga “meie” defineerimise juures tarviline sümboolne juht.

Nii et ikka on vaja, praegu veel eriti sellist presidenti, kes tegelikult suudaks ka pingeid ja lahkhelisid oskuslikult leevendada ja maandada. Kes ühest küljest oleks selline kõrge rahvusvaheline isake/emake, aga teisest küljest selline soe ja kodune, nagu vanasti oli maa-vanaema.