Rahvaliidu kummitus

Samamoodi näeme nüüd, et erakonnavahetus ei teinud rahvaliitlasest uut inimest. Kajar Lember räägib nagu rahvaliitlane, kõnnib nagu rahvaliitlane, näeb välja nagu rahvaliitlane ja kui prokuröri uskuda, siis ka võttis altkäemaksu nagu rahvaliitlane. Tegemist on väljakujunenud isiksusega, kelle tegevus põhineb kindlal kultuuril.

Kultuuri eripära

Rahvaliidu fenomeni juures ongi oluline vahet teha kultuuril – kui soovite, siis väärtushinnangutel – ja maailmavaatel. Maailmavaade on olemuselt tulevikku suunatud, kultuur kujuneb kogemuse kaudu.

EKRE-eelsel Rahvaliidul maailmavaade puudus. Lemberi ja teised grupina üle tulnud rahvaliitlased vastu võtnud sotsidel on maailmavaade kahtlemata olemas, kuid mitmel korral võimule pääsemise nimel suuri ideoloogilisi kompromisse teinud erakonnana ilmneb see peamiselt retoorilisel tasandil. Võib arvata, et sotside juures huvitas Lemberit üksnes võim (Tartu abilinnapea koht), aga mitte maailmavaade. Sarnaselt sotsidega on maailmavaade olemas ka IRLil, kuid esiteks on sel erakonnal tõesti kombeks end enne iga valimiskampaaniat uuesti leiutada ja teiseks toimetab seal samamoodi hulk tegelasi, keda kannustab üksnes kindel võimupositsioon.

Vaatame edasi. Maailmavaadet on Eesti poliitikas lisaks rahvaliitlastele võimatu tuvastada Keskerakonna juures. Ei pea silmas programmi (kuigi kummagi näite puhul pole sest palju abi), vaid tegusid. Samas on ka Keskerakonnal viimase aasta jooksul tekkinud lõhele vaatamata olemas ühine, väljakujunenud kultuur, mis ei ole eetilises plaanis segavalt nõudlik. Vastavalt kultuurile leiame selle erakonna igalt tasandilt alates esimehest lihtsa riigikogu tagapinklaseni altkäemaksujuhtumeid, võltsimisi, kelmusi ja lihtsalt purjus peaga kihutamist.

Reformi triiviv maailmavaade

Reformierakonna juures tuleb maailmavaadet aasta-aastalt otsida järjest kangemate prillidega. Andrus Ansipist alates on see triivinud liberalismist rahvuskonservatiivsuse suunas ja tee peal põlise riigipartei pragmaatikas pea täiesti ära lahustunud. Tulemuseks on Silvergate, Autorollo ja viimase näitena Neli Sidrunit. Taavi Rõivas on ühemõõtmelise, joonistatud poliitiku musternäide – peenhäälestus, suure narratiivi puudumine, tähelepanu välisele. Väljakujunenud kultuur on üha tugevam. Siim Kallas ideoloogilise figuurina ei sobi enda rajatud erakonna eliidile isegi kandidaadiks olulise võimuta presidendi kohale.

Kui erakondade võimule orienteeritud väärtussüsteem maailmavaate liigvähe lühiajaliste huvidega arvestava piiranguna kõrvale heidab, siis kust peaks Eesti ühiskond pikaajalist vaadet otsima?

Ameerika Ühendriigid olid 19. sajandi lõpul kiiresti arenev ühiskond, kus ometi puudusid – sisuliselt Abraham Lincolnist Theodore Rooseveltini ehk üle 30 aasta – esiletõusvad riigimehed ning usk poliitikutesse ja poliitikasse oli üldiselt madal. Poliitikute keskpärasus pani ameeriklasi liidreid, kellest juhinduda ja kellel oleks moraalne võim, otsima dünaamilisest ettevõtjate klassist. Kuigi hiljem on seda perioodi USA ajaloos nimetatud ka röövkapitalismi ajastuks, tõusid esile visionäärid nagu Andrew Carnegie ja J. Pierpont Morgan.

Kas oleks mõeldav, et ka Eestis astuksid maailmavaateliselt usutavate majakate rolli ühiskondlikult vastutustundlikud ettevõtjad? Osaliselt on nii läinud, kuid seda just eelmistel kümnenditel, teravas ideede konkurentsis tollaste poliitikutega. Praegu välja kujunev ettevõtjate põlvkond tundub olevat rahul peaministri pakutava võimalusega end paari Stenbocki majas tehtud selfie eest valitsuskommunikatsiooni teenistusse rakendada.