Võimu kiituseks

Mul on palju varjundeid ja ma hoolitsen hellasti nende eest, kes mind tükk tüki haaval on suutnud oma rusikasse koguda. Aga jätame maailmakuulsa filmirežissööri ja tema saagiks langevad naised, sest neid on minu abiga Allen alati saanud, ja veel nii meeldival moel, et mõningasest vägivallast hoolimata ei ole näitlejannad viimase ajani julgenud filmimehest midagi rääkida – vaat, mida mõnusat võib tuua õigesti kasutades mõjuvõim.

Räägime seekord minu kummardajate tegemistest kodusel Maarjamaal. Vestame kahest kangest, sest pole ei Reformi- ega Keskerakonnas õnne ja rõõmu ilma minu abita.

Inimesed, miks te kujutate ette, et mind vabatahtlikult jagatakse?!

Jagatakse Võimu riismeid või pettekujutelma, kuid mitte Võimu ennast ega tema vilju. Võim võetakse jõuga, aga kes mind Edgar Suure käest kätte saab? Kadri Simson? Ta võib saada mõne vanamehe kirstulaua, mitte mind ennast. Simson on lootusetu, sest ta ei tea seda magusvalusat värinat, mida Võimu omamine tegelikult tähendab. Imetlus ja tingimusteta allumine käivad minuga kaasas. See joovastab! Selle nimel tuleb elada ja võidelda!

Niisugust valuutat saab kõigeks vahetada – praktikaks, et Su kaaslased on tegelikult holopid Sinu käes, või nooruslikeks ja tervistavateks seksuaalsuheteks või muidugi lihtsalt rahaks, sest valitseda tuleb ju väärikalt. Miks peaks Savisaar mind Keskerakonnaga jagama? Nojah, riismeid ta muidugi teistele poetab, aga sellest piisab. Õige Võim püsib ühes kohas ega lähe kuhugi küla peale jalutama. Ja nüüd see teie eksitus Hundisilmalt leitud rahaga! Mis korruptiivne!? Hoopis raske töö ja vaevaga teenitud. Raha ei pilluta niisama laiali! Jah, natuke tuleb küll Keskerakonnale anda, aga tseesaril on juba ammu õigus endale ja perekonnale mõelda. Väärtushinnangud peavad paigas olema!

Inimesed, ja nüüd see teie lihtsameelsus Reformierakonna poistega!

See on tõsi, et veel tuleb mind nelja edasipüüdliku mehe vahel jagada, sest päris Savisaare haaret pole ükski noortest omandanud. Kuid noormehed on õpihimulised ja küllap keegi neist veel teised murrab. Aega on ja las poisid müravad. Tänapäeval käib kõik tsiviliseeritult ja hing jäetakse sisse. Kui vaid langenud karjajuhid sellest suuremeelsusest täie tänutundega aru saaksid! Kes mind maitsta on saanud, see ei suuda loobuda. Üks tuli just Brüsselist tagasi ja kraabib tüütult ukse taga. Tahab presidendiks saada?! Ta ei saa aru, et olen juba kindlates kätes ja mind rohkematele ei jätku. Enam ei ole midagi jagada!

Niisiis, see teie lihtsameelsus sadama juhtumis.

Miks te kõige inimlikuma võimaluse välistate? Kõik juba jooksis nii ladusasti. Aastatega oli tööjaotus paika loksunud ja sadamajuhid tublide palgatöölistena teadsid, kust tuleb saaki koristada, mis endale jätta ja mis ära anda ning mis peamine – kes on tegelik tööandja ja kelle käes on Võim. Miks te alahindate meie nelja tegusat noort meest? Kas ma kukun sülle niisama ja kas minu pärast ei pea võitlema? Ja kui neist igaüks nüüd vaeva eest kullakallist sidrunit sooviks – saab siis seda pahaks panna! Töö eest peab saama väärilist tasu. Tänu kelle aastatepikkusele mehetööle partei siis hääled kokku saab? Kadetsejatele tundub kõik nii lihtne, aga minge tehke ise võidukat poliittehnoloogiat!

Miks siis sidruneid erakonnaga jagada? Sigade ette pärleid ei loobita! Põhjamaiselt kokku tuleb hoida! Kõik, kellest erakonnas vähegi tolku, on väärilise tasu juba nagunii saanud: koha valitsuses, riigikogus või valla volikogus. Rahanduskomisjoni esimees jagab omadele katuserahadest veel lisaks ja sellest piisab täiesti. Koha Kadriorus võib ka ära anda, seda saab ohutult teha küll, aga sidrunid tuleb endale hoida! Mis kasu minust muidu oleks.