Kindlustus ootab jäämurdjat

Viimased aastad on uute finantstehnoloogia ettevõtete näol toonud murrangu pangandussektorisse. Pangad võtsid küll esimese hooga sisse kaitseseisundi, kuid ühe näitena nüüd käed löönud Transferwise ja LHV annavad alust oodata meeleolu peatset muutumist. Kindlustussektoris valitseb aga siiski tuulevaikus. Õhus pole erilisi märke oma valdkonna Pocopay või Transferwise’i saabumisest, mis võiks jää liikuma panna.

Kui pankade mängumaale trügijaid jagub, siis kindlustussektoris valitseb põud. Vaevalt jõudis Indrek Neivelt hiljaaegu öelda, et pankadel on puudust innovatsioonist ja Eesti turg on kui sanatoorium, kui see juba tormi teetassis lõi. Suurpangad mobiliseerusid ning hakkasid mugavuse väiteid tõrjuma ja omakorda usaldusest rääkima. Kõrvaltvaatajale paistis see kõik aga ennekõike konkurendi sõbraliku õlalekoputusena, mis ei tähenda pikas perspektiivis mitte sõja kuulutamist, vaid üleskutset koos turgu arendada.

Ootame ambitsioonikat idu

Mulle ja ka kindlustussektorile laiemalt teeks rõõmu, kui tekiks ka sarnase ambitsiooniga kindlustussektori start-up’e, kellele investorid rahasüstiga hoogu juurde annaks. Mida rohkem on valikut, seda tõenäolisemalt saab klient ka enda joaks kõige mugavama ja parema hinnaga teenuse. Ja mis olulisemgi, see annaks võimaluse leida turul juba kümneid aastaid rüganud ettevõtetel uusi väljundeid. Arengut on seni takistanud aga suhtumine, mille kohaselt on hind justkui ainus kriteerium, mille alusel erinevaid kindlustusi võrreldakse. Paraku on nii, et ühtaegu head ja odavat asja ei saa.

Rahvusvahelisel kindlustusturul on innovatsioon hakanud liikuma tagasi juurte juurde ehk inimeselt inimesele kindlustamisele. Näiteks saab grupp tuttavaid inimesi panna kokku raha, millest üks osa kulub samade inimeste vahel väiksemate kahjude katmiseks. Teise osa eest ostetakse kindlustus mõnest kindlustusseltsist, et katta suuremaid kulusid. Kokku on sarnase teenuse pakkujaid maailmas juba paarkümmend, nende hulgas ka Eesti taustaga Inspool.

Y-põlvkond on kohe saamas suurima ostujõuga põlvkonnaks, kuid ta ootab varasemast teistsuguseid teenuseid. Neid ei kõneta enam see, mis on viimased kümned aastad kõnetanud panga- või kindlustuskliente. Kangesti tahaks mõne jäämurdjaga käsi lüüa ja tööle hakata, kuid praegu näib, et ajal kui fintech’ist on saamas igapäevane käibefraas, on kindlustussektor jäänud vaeslapse rolli.

Uut ettevõtet on lihtsam alustada tuttavas valdkonnas. Kindlustuses on võrreldes pangandusega oluliselt vähem noori, kellel pulbitseb veres soov midagi omal käel püsti panna. See on saanud ka üheks pudelikaelaks, et just fintech’ide ridades löövad laineid endised pankurid. Kindlustussektori ülesanne on meelitada rohkem selliseid entusiaste enda ridadesse, et hiljem majast välja kasvanud uuendajatega turgu koos suunama hakata.

Kuum pirukas ootab sööjaid

Nii finants- kui ka kindlustussektor on ka tugevate regulatsioonide koorma all, mis tegutsemisvabadust oluliselt piiravad. Kui fintech’id on leidnud „auke“, kust läbi pugeda, siis kindlustussektori järelvalve sõel tundub olevat tihedam. Aasta algusest jõustunud uued Euroopa-ülesed järelvalvenõuded on selle kõnekas tõestus. Ühelt poolt on nõuete karmistamine arusaadav, kuid teiselt poolt kerkib järjest rohkem küsimus, et kas klient on valmis seda kõike kinni maksma ning mis on võimalik alternatiiv.

Varakindlustuse  turumaht oli 2015. aastal Eestis ligi 280 miljonit eurot ning see on jätkuvas kasvutrendis. Varem või hiljem peab sedavõrd kuum pala sööjad kohale meelitama. Seega on üsna loogiline järeldus, et kindlustusseltsid ootavad uusi tulijaid, et vastandumise asemel ühisosa otsida.