Inimestest on puudus, mitte kapitalist

2015. aasta parlamendivalimised võideti loosungiga „Eesti kui uus Põhjamaa“. Põhjamaad on maailmas tuntud laiaulatuslike tulude ümberjaotamise, kõrge üldise maksukoormuse ja suure avaliku sektori osakaaluga SKTst. Nende riikide majandusi veab aga kõrgtehnoloogiline masina-, elektroonika- ja farmaatsiatööstus ning arenenud metalli- ja metsatööstus koos integreeritud innovatsiooni-, haridus- ja teaduspoliitikaga. Ka ajalugu on võimaldanud nendes riikides mõnisada aastat katkematut jõukuse kogumist. Põhjamaad on kadestamisväärselt tublid, kuid meil pole eeldusi nende eduloo kopeerimiseks.

Eestis puudub lõppturgudele orienteeritud rahvusvahelise konkurentsivõimega suurtööstus. Meie SKT inimese kohta on neist 2,5 korda väiksem ja erinevalt nende 0,5% keskmisest rahvastiku juurdevoolust väheneb Eestis tööealise elanikkonna arv keskmiselt 0,3% aastas. 

Eesti kui põhjamaine Šveits

Kuid riigil tuleb maksutulud kokku koguda. Nende vähendamine summa summarum ei ole realistlik. Kuidas seda teha nii, et ettevõtluse maksukoormus tervikuna ei tõuseks? 2011. aastal kirjutas ettevõtja Alar Tamming Äripäevas artikli teemal, et tulumaks tuleks Eestis kaotada ja asendada 1% aastase varamaksuga eraisikute kogu varale (alates maast ja kinnisvarast, lõpetades transpordivahendite, pangakontodel olevate deposiitide ja väärtpaberitega).

OECD riikide võrdluses on Eestis tööjõud ja tarbimine ülemaksustatud, kapital ja vara aga alamaksustatud. Seega, kui me tahame oma ettevõtete loodud kaupade ja teenuste konkurentsivõimet rahvusvahelisel turgudel suurendada, on Tammingu väljapakutud arengusuund igati õige.   

Maksureform muudab ka majandust

Pakun uuesti, et vähendame Eestis otsustavalt üksikisiku tulumaksu. Fiskaalpoliitilise katte sellele leiame kapitali- ja varamaksudest. 

Meie tänastest tööjõukuludest jõuab tegelikult vaid 60% töövõtja pangakontole ja maksukiil ehk kõik riigimaksud kokku ulatusid 2014. aastal 40,05%-ni. Meil on täiesti võimalik vähendada tööjõukulude maksukiilu kuni 28%-ni.

Maksumuudatusteks vajaliku rahalise katte leidmisel tuleks esimese asjana taastada maamaks kodualusele maale ja maa maksustamise aluseks olev hind tuleks viia regulaarselt vastavusse turuhindadega. Teiseks tuleks ära kaotada tulumaksuvabastus eluasemelaenu intressidele. Ja kolmandana tuleks sisse viia kuni 1,5% ettevõtte omakapitalimaks. 

Šveitsis on ettevõtte omakapitalimaks lausa kohalik maks. Seda rakendatakse ettevõtte kogu jaotamata kasumiosale (ehk omakapitalile, millest on mahaarvatud ettevõttesse sissemakstud aktsia-/osakapital). Regulatsioon on lihtne, halduskoormus väike, maksuarvestus registripõhine ja laekumine sarnaselt praeguste tööjõumaksudega stabiilne. Omakapitalimaksu eeliseks on ka see, et see sobib hästi meie praeguse dividendidemaksu kõrvale. Niisugune reform oleks valutum kui suurema halduskoormusega ettevõtte tulumaksu taaskehtestamine.

Selline maksusüsteem soosib ennekõike niisuguse ettevõtluse arengut, kus tööjõu osakaal väärtuste loomise kulustruktuuris on suur. Sellisteks valdkondadeks on ennekõike infotehnoloogia, tervishoid, haridus, teadus, insener-tehnoloogilised tootmisvaldkonnad, projekteerimine, disain, õigusabi jms. Skaala teises otsas on aga kapitalimahukad kinnisvaraarendus, energia tootmine ja kõikvõimalik vahendustegevus. Kui tahame inimesi Eestis hoida, siis siin on sisuline valiku koht.

Kui Põhjamaad saavad endale lubada tööjõu- ja tarbimise kõrget maksustamist, siis meie mitte. Meie parimas tööeas inimesed, vähemalt osa nendest, soovivad teenida suuremat elatist jõukamates riikides ja rändavad sinna välja. Väikeriik ei saa seda endale kaua lubada. Meil ei ole puudus kapitalist, vaid inimestest.