Ootan rõõmsat pensionipõlve

HCLi esindaja Rahul Singh tunnistas mullu Tallinnas IT-keskust avades, et kuigi nad plaanivad selle aasta lõpuks palgata vähemalt 100 inimest, eeldavad nad, et üksnes 60% neist on leitud kohalikult turult, kusjuures selle all ei pea ta silmas ainult Eestit. Eelmisel nädalal siin oma tugikeskuse avanud arvato Financial Solutions loodab sama palju inimesi palgata kolme aastaga, kuid nemadki on valmis selleks, et kõiki neid inimesi ei pruugi leida Eestist.

Seega – mida rohkem need välisettevõtted suudavad siia meelitada välistööjõudu, suudavad pakkuda häid töötingimusi ja veenda, et Eestis on ka hea elada, seda kindlam on minusuguste tööealiste tulevik. Kui veel 20 aastat tagasi oli statistikaameti andmetel ühe pensionäri kohta ligikaudu neli tööealist inimest, siis praeguseks hoiab ühte pensionäri üleval umbes kolm tööealist inimest, 20 aasta pärast ainult kaks. Selleks ajaks, kui mina pensionile lähen, on eurostati andmeil ühe pensionäri kohta 1,87 töötavat inimest. Pole just kuigi rõõmustav või mis?

Vajame töökäsi

Vähe sellest, et tööealiste inimeste maksudest sõltub pensionäride sissetulek, nii hoitakse töös ka vajalikke teenuseid, alustades arstiabist ja lõpetades kas või kauplustega. Tõenäoliselt ei suudeta vajalikku hulka lahkunud talente kodumaale tagasi meelitada, veel vähem panna neid kõiki meeletult lapsi sünnitama. Kuidagi aga on vaja tulevikus pensionäre ülal pidada. Ei saa muidugi välistada, et meie pensionisüsteemi ootab totaalne reform ja praegune olukord muutub kardinaalselt. Kuid piisavat hulka tööealisi inimesi on meil vaja sellest hoolimata.

Selleks aga, et välismaalased tahaks meie majandusse panustada, tuleks lahti saada lokkavast ksenofoobiast ja riik peaks natukenegi pingutama, et oma hirmunud kodanikele selgitada, et iga Tallinna tänaval liikuv võõra välimusega võõrast keelt kõnelev inimene ei kuku siin naisi vägistama või eesti kultuuri välja suretama.