Google’i maksustamine – vangi dilemma

Teisalt leitakse Washingtonis, et Euroopa nõutab endale õigusetult osa maksutuludest, mis tegelikult kuuluvad USA-le – kui USA firmad oma tulud välismaalt ükskord koju toovad. Praegu on see summa hinnatud ligi 2,6 triljonile dollarile. USAd ärritab, et lisaks Euroopa Komisjoni uurimisele on ka liikmesriigid hakanud järjest enam omal käel hargmaistelt ettevõtetelt suuremat maksupanust nõudma, kui nn LuxLeaksi skandaal tõi avalikkuse ette, kui madalaks on suured korporatsioonid oma maksud Euroopas optimeerida osanud. Seda kõike liikmesriikide endi abistaval käel – investeeringute oma riiki meelitamiseks on lubatud kergemat maksustamist. Vangi dilemmas on see justkui see valik, kus üks reedab ja on vaba mees, teine aga kannatab. Üks riik – Iirimaa näiteks – saab mingi osa hargmaise ettevõtte kasumist ja investeeringud, võimaldades tollel oma riigi kaudu palju suurema osa kasumist Bermudale kantida. Või nagu tavatses öelda üks ammune tuttav, kui ta end kogu seltskonna peale ainsa teki sisse magama keris, olgu ühelgi soe.

Üleilmse finantskriisiga avanes haruldane võimaluste aken, kus oluline hulk maailma riike jagas korraga ühishuvi maksuparadiisidesse varjunud raha koju sundida. Sügisel said valmis juba nimetatuid OECD suunised, möödunud nädalal kirjutas 31 riiki sellesama BEPSi raames Pariisis alla automaatse maksuinfo vahetamise kokkuleppele. Ühesõnaga – vanker veereb. Veereb aga vaevaliselt – kõik, mis puudutab makse, edeneb Euroopa Liidus vaevaliselt. Sest maksuvaldkond on liikmesriikide pädevuses ja seda kaitstakse kiivalt, ehkki teatud ulatuses võib ühine kasu koos tegutsedes suurem olla.

Samal ajal jätkub võitlus investeeringute pärast. Juba kavandavad riigid uusi skeeme, juba kirjutab Briti The Guardian, kuidas David Cameroni partei liikmed Brüsselis lobistavad, et Bermuda ELi maksuparadiiside mustast nimekirjast välja jääks. Miks? Taanis ja Rootsis hoiatavad ettevõtted, et konkurentsivõime kannatab jne. USAd, mis pole OECD algatusega liitunud, eelistades oma lahendusi, reklaamib Rothschild & Co juba uue maksuparadiisina, mis on valmis Euroopast välja suitsutatud raha näiteks Nevada osariigis varju võtma.

Vangi dilemmas tuli karistus moel või teisel igal juhul – nii võib ka OECD veetud maksukoostööl olla soovimatuid kõrvalmõjusid. Euroopa maksutulud võivad hoopis väheneda, kui maksu hakatakse maksma seal, kus teenitakse tegelik kasum– näiteks Hiinas või Indias. Või kui USA – kannustatud murest oma ettevõtete maksutulu pärast – ammu ihatud maksureformi ikkagi ära teeb.

Haruldane tähtede seis

Samas ei maksa alahinnata positiivset mõju võrdsema konkurentsi tagamisest – hargmaiste suurfirmade agressiivne optimeerimine tähendab, et kohalike ELi ettevõtete maksukoormus on Euroopa Komisjoni andmeil ligi 30% kõrgem. Ei maksa alahinnata ka positiivset poliitilist mõju, mil valijate väsimus eliidi silmakirjalikkusest ja maksustamise näivast ebaõiglusest puhub pärituult populistide purjedesse. 

Tähtede seis rahvusvaheliseks maksukoostööks on praegu tavatult soodne. Ja seadusi teevad poliitikud, ettevõtted toimetavad nende piires.