Eestlane rikkaks ja väärikaks

Eelmisel aastal Taani ajalehele oma artiklit tasuta pakkudes arvasin, et teen õige sammu, kui näitan, et leidub välismaalane, kes ei taha raha ega ka nende tööturule tungida. Selgus aga, et tegin suure vea.

Kui Eestis rõõmustaks iga ettevõte tasuta või odavalt saadud töö üle, siis sealselt vastutavalt toimetajalt sain kurja ja kirgliku vastuse, mis oli enam-vähem selline: “Artikkel meeldis, aga teie ettepanek on uskumatu. Mis teil arus on? Tasuta? Kas tahate meie kaasautoritelt töö ja leiva võtta? Kas eestlased teevadki tasuta tööd? Te lasete niiviisi ju majanduse põhja.”

Kui esimene ehmatus möödus, mõistsin, et see vastus ei olnud ainult mulle, vaid ilmselt tervele “odavale” Ida-Euroopale (kaudselt ka immigrantidele-pagulastele), kes tungivad läände ja on valmis sama töö poole odavamalt ära tegema. Tegelikult oli mulle vastanud juhtivtoimetajal õigus. Teda pahandas, et tasuta tehes solgitakse turgu, vähendatakse kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö väärtust. Kord alla lastud latti ei saa enam tagasi üles tõsta. Eestis on kahjuks nii läinud teadlaste, inseneride, õpetajate, paljude oskustöölistega, kelle madalat töötasu peetaksegi loomulikuks.

Kahjuks maksab tänapäeva maailmas lisaks töökusele ja tublidusele ka julgus, enesekindlus, turundamisoskus, oskus kiita oma võimeid ja näidata ennast parema ja suuremana. Kunagi ütles üks ameeriklane, et tema ostab vaid talle tuntud riikide kaupa, mitte sealt, kust saab odavamalt. Sügisel oli ühe Taani õunaaiandi väraval silt “Meil on õunad otsas, kohtumiseni järgmisel suvel”. Miks suudab ülikõrget hinda küsiv taanlane müüa oma õunu, samas kui Eesti odavad õunad mädanevad maas? Miks Soome täiesti tavalises kämpingus on suvel telk telgi küljes kinni ja selle eest küsitakse kõrget hinda, aga rohelises Eestis on ilusad turismikeskused tühjad? Järelikult pole tähtis hind, vaid riigi kuvand. Peame näitama ennast võrdväärsena, rikkama, turvalise ja võimekamana. Nõukogude aja lõpus oli eestlasel Ameerikas ja Kanadas kohati parem kuulsus. Kui kuuldi, et külalised olid Eestist, öeldi: “Jah, teame, et eestlased suutsid venelastele vastu astuda, mitukümmend miljonit teid on?” Kui kuuldi, et ainult natuke üle miljoni, vajus ameeriklaste suu lahti. Seega, Eesti peab ennast jõudsalt reklaamima ja oma tugevusi rõhutama, sest maailm armastab edukaid.

Maksusoodustused ettevõtetele ja pikaajaliste eesmärkide seadmine

Kui eesmärgiks on stabiilsem ühiskond, majanduse elavnemine ja vaesuse vähenemine, peab lisaks piirangutele, takistustele olema pakkuda ettevõtetele ja kodanikele ka präänikuid. Maailmast võib tuua taas sadu näiteid, kuidas saab ettevõtteid “riigi heaks” rakendada, andes samas ettevõtetele ka omalt poolt vastu, kehtestades maksusoodustusi, võimaldades soodsamatel tingimustel laenu. Eesti enamasti kiusab ettevõtjaid või siis laseb vabalt välisettevõtetel ennast tüssata.

Paika panna ja kokku leppida pikaajalised eesmärgid, mida ei mõjutaks parteide huvid, vaid mis on n-ö poliitikaülesed, Eesti kestmajäämise ja majandusarengu eesmärgil, mis oleks olulised täna, homme ja ka kahekümne aasta pärast.

Igasse elumajja kraanivesi

Eesti kui väike riik peaks seda suutma, kas või euroraha toel. Rahvast, kellest jätkuvalt märkimisväärne osa elab nüüdisaegsete mugavusteta, ei võeta võrdväärsena, vaid vaadatakse kui kolmanda maailma riiki. Taanlased on öelnud, et neil kehtestati 1960ndatel nõue, et igas majas peab olema veevärk sees. Kui algul oligi tagurlikke vastupunnijaid, oli pärast elatustaseme tõus märgatav. Kinnisvara väärtus, inimväärikus ja töövõimekus kasvasid märgatavalt. Eesti on saanud euroraha peal palju ära teha, ehk saab ka seda?

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.