Ainult IT rikkaks ei tee

Piiratud võimalused

On selge, et IT peidab meie jaoks palju kasvuvõimalusi. Kahjuks mitte lõpmata palju. Häda on selles, et valdav osa Eesti elanikkonnast ei tunne end IT-maailmas loojana praegu ega ka kunagi käegakatsutavas tulevikus. Lihtsalt seetõttu, et inimeste võimekus jaguneb üsna ühtlaselt sadade vaimse ja füüsilise töö valdkondade vahel ning maailmatasemel IT-lahenduste loojad ei hakka kunagi moodustama otsustavat osa Eestis olevast tööjõust.

Ongi hea, sest olen üsna kindel, et nii, nagu IT-areng võttis viimase mõnekümne aastaga ära mitme kutseala enamiku tööst, nii võtab see lähitulevikus töö ära neist IT-valdkondadest, kus praegu tuntakse teravat tööjõupuudust. Tehnilise arengu ajaloos ei ole kunagi olnud nii, et massilisele tööjõupuudusele pole leitud abi automatiseerimisest ja tehnoloogia arengust. Ka kõige optimistlikuma hinnangu juures ei hakka meie IT-valdkonnas töötavaid inimesi olema üle 10% töötajate üldarvust ja neistki ainult väiksem osa on kõrgepalgalised spetsialistid. Sellele vaatamata on siin kasvuruumi. Tuleks vaid kiiresti kõrvaldada ammu teada takistused (töölubade saamine, sotsiaalmaksu lagi välismaalastele jne), mis ei lase sellel sektoril praegu kiiremini kasvada.

Kuigi esmapilgul tundub see olevat teisiti, on meil Singapuri kogemusest tunduvalt raskem leida kasvukiirendit IT-sektorist. Esiteks ei saa Hiiumaast väiksem ja inglis-hiinakeelne Singapur meile etalonina rohkem arvesse tulla kui Londoni City või New Yorgi Wall Street. See aga on väike erinevus. Suurem häda on selles, et me tahaksime küll Singapuri edu, kuid ei pea õigeks kasutada peaaegu ühtegi põhimõtet, mis on olnud aluseks Singapuri edule. Eelkõige ei pea me vajalikuks olla pragmaatilised. Vähemalt sellises ulatuses mitte, kui ollakse Singapuris. Nii näiteks pole Singapur tänapäevani hakanud OECD klubi liikmeks, sest kuni teda pole arvatud arenenud riikide hulka, saab ta WTO raames oma ettevõtete konkurentsipositsiooni hoida hoopis mõjusamalt.

Uus Põhjamaa ei pea sarnanema vanaga

Kui me ei saa muuta end Singapuriks, miks mitte end ette kujutada siis uue Põhjamaana. Siin eksivad need, kelle arvates peaks uus Põhjamaa mingilgi moel sarnanema nn vanade Põhjamaadega. Sarnanema, kuid olema neist parem, kuivõrd uuena saab olla vaba vanast taagast. Paraku aga ei pruugi sõna „uus” selles kontekstis tähenda sarnasust „vana” Põhjamaaga sugugi rohkem kui sõna „new” New Yorgi ees sarnasust päris Yorkiga. Kui olla küüniline, siis võib öelda isegi seda, et sõna „uus” tähendab siin tegelikult seda, et see York ei ole üldsegi York ja et niisama on lugu ka uue Põhjamaaga, mille rajamisest me mõnikord räägime. Uue Põhjamaa pealinn asub küll samal laiuskraadil vanade Põhjamaade pealinnaga ja peaks saama sama jõukaks, nagu on teised Põhjamaad, kuid ilma selleta, mida maailmas tuntakse Skandinaavia või Põhjala sotsiaalmajandusliku mudeli nimetuse all.

Selline soov on intrigeeriv, sest meie põhjala naabrid on enamalt siiamaani veendunud, et nad on oma majandusliku edu viimase 70 aasta jooksul saavutanud just tänu oma heaoluriigi mudelile ja kavatsevad ka praegu oma mudelit kokku sobitada elanikkonna vananemisest ja konkurentsiolukorra muutustest tingitud muutustega. Kuidas neil see globaliseerunud maailmas õnnestub, on ise küsimus.

Nii jääbki mitmest pakutud variandist töökõlblikuna lauale ainult üks: soovitus liikuda edasi oma senise majandusmudeliga. Küsimus on ainult selles, mida ja kui otsustavalt ning kuidas siin muuta. Kitsaskohti me teame: me pole investoritele enam piisavalt atraktiivsed; meie ettevõtetel pole keskeltläbi uutele turgudele läbimurdmiseks piisavat võimekust tootearenduses ega uutele turgudele jõudmises. Tihtipeale pole ka kasvuks vajalikku tööjõudu kuskilt leida. Lahendusvariandid on ka üldjoontes teada, aga paraku on need sellised, mis meile või otsustajatele ei meeldi. Pealegi ei või ühegi kohta neist öelda, et nad tooksid endaga kaasa kindla peale kiire edu. Pigem mitte, ja teistest vajalikest sammudest lahutatuna päris kindlasti mitte.

Tegelikult siin peitubki kõige suurem erinevus Eesti ja Singapuri vahel. Ühes kohas on majanduskeskkonda kujundatud pragmaatiliselt, rikkaks saamise reaalsete võimaluste, põhjalikule ja komplekssele analüüsile põhinevate järjekindlate tegevuste abil, seejuures maailmas toimuvaid arenguid teraselt silmas pidades ja neid võimalikult kiirelt oma tegevuskavades arvesse võttes. Teisel pool aga ei näe midagi taolist. Tasakaalus eelarve ja väike riigivõlg ei kutsu ilma muude teguriteta uusi investeeringuid Eestisse tegema. Liiatigi veel teadmusmahukaid investeeringuid, ilma milleta ei ole võimalik jõuda rikaste riikide hulka maatükil, mis kannab Eestimaa nime.