Lobimaastiku metsik lääs

Lobitöö reguleerimine on vastuoluline fenomen. Kõik räägivad selle vajalikkusest, aga tegudes ei ole aastate jooksul kuigi kaugele jõutud. Seda pandi eelmisel aastal tähele ka rahvusvahelistes uuringutes ning nüüd tundub, et midagi hakkab lõpuks juhtuma.

Lobitööst on kohati jäänud mulje kui millestki olemuslikult korruptiivsest ja ebaausast. Nagu sõlmiksid eliit ja valitsejad suletud uste taga salasobinguid. Ikka selleks, et avalikku ressurssi omakasupüüdlikult enda kasuks pöörata. Halvimate näidete puhul võibki see nii olla. Aga see ei ole lobitöö olemus. Kindlasti ei ole ega saa see olla seadusliku lobitöö eesmärk.

Lobitöö oma parimas vormis on vajalik demokraatlik tööriist, mis aitab kaasa paremate seaduste loomisele. Eestis on lobitöö saanud vähe tähelepanu nii seadusandliku regulatsiooni kui ka teavitustöö mõttes, olles olemuselt läbipaistmatu. Seetõttu on lobitöö reeglina Eestis läbipaistmatu, mis viidatud hirme on loonud ja toetanud.

Soovitused Eestile

Möödunud aasta aprillis avalikustas Transparency International põhjaliku raporti, milles hinnati 19 Euroopa riigi lobitöö regulatsioone. Hindamiskriteeriumid jagunesid kolme suurde gruppi – läbipaistvus, eetika ja võrdne ligipääs seadusloome protsessile. Raporti tulemus ei anna põhjust mugavaks äraolemiseks kellelegi. Võrdluses ideaalse mudeliga täitis Sloveenia parimana 55% ning Küpros halvimana 14% kriteeriumitest. Eesti 29% paigutas meid tabeli keskele, jäädes 2% alla üldisele keskmisele. Raportis anti Eestile mitmeid soovitusi, mille märksõnadeks olid kaasamispraktika ühtlustamine, seadusloome protsesside jälgitavus, eetikakoodeksid lobistidele ja lobitatavatele, erakondade sisedemokraatia jne.

Iseenesest ei ole tohiks see Eestile eriline uudis olla. Kui riigikohus 2012. aasta aprillis kunagise Tallinna linnavolikogu liikme ja Pirita linnaosa halduskogu esimehe Mati Eliste mõjuvõimuga kauplemises õigeks mõistis, tõi riigikohus põhjusena esile just lobitöö regulatsiooni puudulikkuse. Mõjuvõimuga kauplemine eeldab ebaseaduslikku mõjutustegevust, aga kui regulatsioon puudub, siis ei ole võimalik teha vahet seaduslikul ja ebaseaduslikul lobitööl. Nii ei jäänudki riigikohtul üle muud, kui osundada kummastavale vastuolule, mille kohaselt oleme küll kriminaliseerinud ametniku ebaseadusliku mõjutamise, kuid ei ole vaevunud tõmbama piiri seadusliku ja ebaseadusliku lobitöö vahel. Riigi seisukohalt vaadates kahetsusväärne lugu.

Sellest hetkest alates pidi olema selge, et lobitöö vajab moel või teisel seadusandlikku tähelepanu. Kasutult riiulil seisev kuriteokoosseis ei ole kindlasti see, mida pidada läbi mõeldud ning eesmärgipäraseks regulatsiooniks. Siiski ei ole pea nelja aasta jooksul muud juhtunud peale selle, et aeg-ajalt on tõdetud, et midagi peaks tegema. 2014. aasta lõpus vastu võetud riigikogu liikme hea tava, mis lobitööd puudutab siiski vaid osaliselt ja üldiselt, on samm õiges suunas, kuid mõtlemis- ja tegutsemisainest on veel kõvasti.

Mida pidada lobitööks?

Keda pidada lobistideks? Kas vajame lobistide registrit? Kui vajame, kas vabatahtlikku või kohustuslikku? Kuidas tagada huvigruppidele võrdne ligipääs seadusloomele? Kuidas teadvustada lobitööga seonduvat ühiskonnas? Need ja paljud teisedki küsimus ootavad kannatamatult lahendust.

Tundub, et Transparency Internationali osundused on rattad pöörlema pannud. Korruptsioonivastane erikomisjon Artur Talviku juhtimisel tundub olevat võtnud lobitöö regulatsiooni viimasel ajal töökavva. Möödunud aasta oktoobris konsulteeris komisjon ka Siim Kallasega, kellel on kogemused lobitöö reguleerimisega Brüsselis. Loodetavasti jätkub erikomisjonil rohkem jõudu lahenduste väljatöötamisel kui 2012. aastal tollase justiitsministri Kristen Michali poolt alustatud projekti puhul seda oli. Igatahes hakkame jõudma olukorda, kus ükskõik milline regulatsioon oleks parem kui tänane metsikut läänt meenutav lobimaastik.