Välisministri 9 elutarkust

1. Valmisolek õppida. Maailmas on geeniuseid, kes pole lõpetanud keskkooli ega käinud ülikoolis. Aga geeniuseid on vähe. Enamik, kes tahab elus hakkama saama, peab õppima. Olen diplomaadina pidanud palju õppima – rahvusvahelist lepinguõigust, Viini konventsiooni, diplomaatilisi suhteid, väliskaubandust, arengukoostööd, Vene ametnike ees- ja isanimesid ja kõiki USA presidente. Viimane tõsine teema, mille pidin rohkem süvitsi endale selgeks tegema, oli küberjulgeolek, kui esindasin Eestit ÜROs vastavas ekspertgrupis. Tegelikult ka praegu õpin ministriametis sisuliselt iga päev uusi asju. Ainuke asi, millega ma olen hädas, on prantsuse keel. Ma olen kolm korda alustanud ja oskan endiselt öelda „Je m’appelle Marina“.

2. Valmisolek kohaneda. Olin koolis oivik, lõpetasin Tartu Ülikooli cum laude ja Diplomaatide Kooli. Aga kui ma läksin Bostonisse ennast tubliks targaks oivikuks pidades magistrikraadi tegema, siis tundsin, et olin üks hallist massist, mitte kõige targemast osast. Mulle oli see tunne võõras, nagu see, kuidas õpetamine toimus, õppejõudude avatus, tudengite suhtlemisoskus, loengute ning seminaride korraldus. Ma ei saanud oma magistriõpingute jooksul ühtegi puhast A-d. Olin harjunud, et materjali pähe õppimine ja selle ilmekas esitamine õppejõule toob hinde 5. Bostonis rahvusvaheliste suhete koolis oodati aga, et sa loed õhtu jooksul läbi sadu lehti õppealast kirjandust ja diskuteerid järgmisel päeval õppejõudude ja tudengitega. See oli raske, aga seda uhkem olen praegu magistrikraadi üle.

3. Julgus. Julgus oma arvamusele, julgus esineda, julgus esitada esimene küsimus, julgus unistada, julgus jääda iseendaks. Esinemised on tulnud mulle väga raskelt. Kui ma pidin esimest korda ÜROs sõna võtma, siis oli minu etteaste pikkus teatri mõistes võrreldav lausega „Härra, teile on kiri!“. Ma kirjutasin seda hotellis mitu ööd, sättisin sõnu ümber, pabistasin ja muretsesin. Kui ma siis lõpuks tõstsin sildi „Estonia“ ÜRO saalis üles, läks mul silme ees mustaks. Pilt tuli taas ette, kui mind sõnavõtu eest tänati ja anti sõna järgmisele kõnelejale. Seepärast ma soovitan: küsige esimene küsimus, esinege esimene kord, avaldage esimesena arvamust. See on raske, kõik vaatavad teie poole – aga tehke seda teine, kolmas, neljas kord. Kui te jõuate umbes sajanda korrani, siis te harjute sellega ära, et võikski rääkida, esineda, sõna võtta.