Tallinna arusaam parkimisest: kuritegu

On üldtunnustatud, et Tallinna vanalinna või südalinna pole autodel liiga palju asja, kuid ka sel juhul peab linnavalitsus korraldama liiklust ja parkimist ning pakkuma reaalseid alternatiive liikuvuse tagamiseks.

Küsitav on ka kesklinnas parkimise ööpäevaringne maksustamine – kas tegemist on liikluskorralduse meetmega või fiskaalpoliitilise otsusega maksimeerida tulude laekumist linnaeelarvesse?

Kolm meedet

Jättes kõrvale parkimistasude hinnavõrdluse suuremate naaberpealinnadega Oslost Varssavini, selgub, et kesklinnades kasutatakse kolme põhilist parkimiskorralduse meedet.

Levinuim meede on parkimise kestvuse piiramine äripäevadel tööajal ühe või kahe tunnini ühe parkimistsükli kohta. Piiraja ületamist sanktsioneeritakse väga kalli viivistrahviga.

On ka kesklinna tänavaid, kus tipptundidel ummikute vältimiseks on parkimine üldse keelatud. Kehtib põhimõte – linnatänav on liikluseks. Autod, mis parkimiskorda eiravad, teisaldatakse lähimasse valvega parklasse. Autoomanik peab seejuures tasuma teisaldus- ja parkimistasu, mis pole odav.

Kolmas meede, osaliselt ka Tallinnas, on „pargi ja reisi“ süsteem. Selle meetme tegelikuks toimimiseks peab veerem olema kvaliteetne. Barjäär soojast ja mugavast isiklikust autost tõusmiseks täistuubitud bussi või trammi asumiseks on antud juhul kriitiline edutegur süsteemi toimimiseks. Tallinna mudel, tasuta ühistransport üle linna, kesine liinivõrk ja ülerahvastatud veerem pole antud juhul oma puudustega edu toonud.

Planeeritud viivistasud