Estonian Airi Kolgata tee

Estonian Airi on erastatud ja taasriigistatud. Omanikeks on olnud Maersk Air, Cresco, SAS ja nüüd peaaegu täies mahus riik. Loomisest alates on EA pidevalt balansseerinud olemise ja mitteolemise piiril, mõningatel aastatel on firma olnud küll kasumis, kuid valdavalt on tootnud kahjumit. Omanikud ja juhid on vahetunud, kuid firma on püsinud vaatamata Eesti turu väiksusele ja Euroopa lennundusstruktuuri muutustele.

Mis sai saatuslikuks? 

Firmale sai saatuslikuks asjaolu, et tema ette seatud strateegiad ei leidnud piisavalt rahastamist. Ootused ja lootused on olnud suured. Kui püstitakse eesmärgid, tuleb tagada ka vajalikul määral investeeringud ning anda aega. Samuti ei arvestatud piisavalt Euroopa lennundusturu muutustega. Lennundus on volatiilne ja riskantne äriala. Liinide sulgemised ja avamised toimuvad küllaltki kiiresti. Kui Euroopa lennundusturgu liberaliseeriti, mõranes olemasolev lennundusstruktuur, kus peaaegu igal riigil oli oma nn rahvuslik lennukompanii. Turule tulid odavlennufirmad, kes suutsid piletite hinnad alla lüüa, peaasjalikult tänu mastaabiefektile. Reageerida suutsid suuremad rahvuslikud lennukompaniid, kuid probleeme hakkas tekkima väiksematel, nt Estonian Air, Malev jt. Kõikuma jäid keskmikud –  Finnair, SaS.

Meie valik on olnud püüda esialgu Estonian Airi analoogi NAGiga edasi liikuda. Kui kasutatakse ärimudelit, millega EA lõpetas, tuleb firma taaserastada, müües selle strateegilisele ja finantsinvestoritele.

On ka võimalus muuta meie lennufirma (hübriid)odavlennufirmaks, mis lendaks 5-6 ühetüübilise 70-100 kohalise lennukiga iga päevas nt kümnesse Euroopa tähtsamasse sihtpunkti. Riigile jätame ühe kolmandiku, tuumikinvestorile ja strateegilisele partnerile kaks kolmandikku. Riik saab edaspidi oma 34% osalusega garanteerida kas või osaliselt ühiskondliku huvi igapäevaste lendude vastu Euroopa sõlmpunktidesse.