Päästke lapsed!

Reklaam on Eesti Vabariigis selleks, et jääda. Ta ei kao kusagile. Niikaua, kuni keegi ei ole meie ühiskonna jaoks välja mõelnud paremat korda kui kapitalistlik, oleme sunnitud taluma seda, et ägedast konkurentsist tingituna soovivad äriühingud tarbijaid teavitada oma kaupadest ja teenustest. Nad teevad seda turunduskommunikatsiooni abil. Nad teevad reklaami, palkavad PR-spetsialiste ning tegelevad müügiedendusega. Nad suhtlevad oma tarbijatega. Ikka selleks, et rohkem müüa ja rohkem kasumit teenida. Sest „ahnus on hea“ nagu ütles Gordon Gekko filmis Wall Street.

Lastele suunatud reklaam on alati ühiskonnas tekitanud nii eetilisi kui ka ärilisi dilemmasid. Kas peaksime meie elu õisi kohtlema kui tavalisi tarbijaid või hoopis kaitsma neid reklaamitulva eest? Lastel on asju. Lastel on vajadused. Asjadest oluliselt rohkem on neil ka võimu mõjutada oma vanemate otsuseid. Äriühingud teavad seda. Nad teavad täpselt, kui palju elab Eestis lapsi praegu ja 10 aasta pärast. Nad teavad, kui palju on lastel taskuraha. Nad teavad täpselt, milline on toidukorv siis, kui lapsevanem on kaupluses koos oma jõnglasega, ja siis, kui vanem käib poes üksi. See teadmine teeb lastest äriühingutele olulised tarbijad, turunduskommunikatsiooni sihtrühma – ehk lihtsamalt öeldes seltskonna, kellega aretada suhtlust. Oleme kõik näinud kaupluseriiuli ees jalgu trampivat väänikut, kes õiglases pahameeles nõuab ostukorvi täitmist just talle meelepärasega. Ega šokolaadibatoonid kassa juures asu ilmaasjata just allameetrimeestele mugavas käeulatuses.

Reklaami paratamatus