Altkäemaks: vargus sinult

Kuna õppimine ja areng toimub paratamatult eelkõige vigade kaudu, on igal juhul positiivne, et oleme ka laiemalt sunnitud tunnistama, et korruptsioon on Eestis probleem ja selle uurimiseks ning ennetamiseks tuleb panustada aega ja ressursse. Naljaga pooleks võib öelda, et väga tihti nii head võimalust uue suuna ja poliitilise valuuta teenimiseks ei teki.

Selle poliitilise valuuta teenimiseks on vaja aga üle vaadata ja vajaduse korral ümber kujundada riigi korruptsioonivastane tegevus. On vaja luua tervikpilt meie riskidest ja nõrkustest ning rahvusvahelisi standardeid kasutades rakendada juba ennast tõestanud ja efektiivseid korruptsioonivastaseid meetmeid. Meetmed on aga tõhusad ainult siis, kui need on osa riiklikust kavast ning kui sisu on sama oluline kui vorm. Ja seda tuleb teha selleks, et ära hoida korruptsiooni laostavad tagajärjed ühiskonnale.

Korruptsiooniga kaasnevad majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed probleemid. Iga korruptsioonijuhtum õõnestab usaldust riigijuhtide vastu ja vähendab seaduste austamist. Kuidas on võimalik veenda rahvast demokraatliku ühiskonna toimimises, kui poliitilised parteid ise ei kanna demokraatia printsiipe? Miks peaks keegi austama seadusi,  mille koostamine on olnud ebaeetiline ja läbipaistmatu?

Iga altkäemaks toob kaasa kõlvatu konkursi, teenuse kvaliteeti languse ja hindade tõusu. Kui altkäemaks on ärisuhete loomise alus, siis kuidas on võimalik otsuseid langetada ettevõtte  vajadustest tulenevalt? Me oleme ju ikka suutelised nägema, et tarnekokkulepete altkäemaksuna kasutatav raha pärineb lõpuks sellelt, kelle esindaja raha vastu võtab. Altkäemaksu andja peab ju raha andma oma kasumi arvelt või teisisõnu arvestama teenuse hinnale n-ö altkäemaksu lisa. Ehk äkki ei olegi nii oluline see, kelle kaudu raha tuleb – olgu see siis Venemaa või Poola või mõni teine riik –, vaid oluline on see, kellele raha kuulub. Vähemalt riigiettevõtte puhul kuulub see raha vaid ja ainult eesti rahvale.

Lihtsaid lahendusi ei ole

Prokuratuuri kahtluse alusel tahtsid Tallinna Sadama juhid võtta üle 4 miljoni euro ulatuses altkäemaksu. Isegi Eesti riigi eelarve tasandil on neli miljonit suur raha, millega saaks korda saata palju olulist riigi arendamisel. Lihtsustatult arvestades ja nimetades ainult mõningaid kitsaskohti, rahastaks sellega aastaks üle tuhande lasteaiakoha; maksaks ligi tuhande kohtuniku või üle 2500 patrullpolitseiniku ja päästja põhipalga. Me peame endale teadvustama, et korruptsioon ei ole probleem mitte seetõttu, et mõni ahne lõikab endale kasu, vaid selle pärast, et korruptsiooni tõttu jääb ühiskond konkreetselt millestki ilma.

Nii nagu kõikide rikkumistega, nii muudab ka korruptsiooniga mitte tegelemine selle süstemaatiliseks. Kui korruptsioon on süstemaatiline, on riik juba läbinisti korrumpeerunud. Samas, kui riik tõesti ja tõsiselt sooviks korruptsioonist vabaneda, siis oleks Eestis väga vähe või peaaegu üldse mitte korruptiivset käitumist. Korruptsiooni vastu võitlemiseks on olemas nii riikidele kui ettevõtetele konkreetsed meetmed ja standardid, mis on oma olemuselt osa riskijuhtimisest. Põhiprintsiibid on nii riigis kui igas teises valdkonnas samad: tuleb hinnata riske, vastavalt sellele kujundada ja rakendada meetmeid ning jälgida rakendatud meetmete toimivust.

Oluline on, et riske hinnataks tervete protsesside lõikes, rakendatud meetmed peavad olema kohustuslikud ja efektiivsed ning rikkumistega peab kaasnema tagajärg. Kõik see nõuab aega ja ressursse. Need, kes väidavad, et korruptsiooni on võimalik ennetada üksikute, kiiresti rakendatavate ja pinnapoolsete lahendustega, kas valetavad või ei tunne valdkonda.