Ma olen pagulase lapselaps

Seepärast oleks nüüd aeg emotsioonivaht kõrvale jätta ja mõelda praktilistele küsimustele. Millal konkreetselt esimesed pagulased siia saabuvad? Kuidas nad saabuvad ja kuhu nad majutatakse? Kas nad majutatakse nii, et nende lähedal on potentsiaalseid töökohti? Kuidas ja kes hakkab neile keelt õpetama? Kuidas saan ma ettevõtjana endale pagulase tööle palgata? Kui ma tahan neid aidata rahaliselt, kuhu saan ma teha ülekande nii, et see oleks kindlasti turvaline ja jõuaks sihtmärgini?

Küsimusi on praegu kaugelt rohkem kui vastuseid. Vastuste andmine jahutaks kindlasti emotsioone. Ja annaks võimaluse ettevõtjatele hakata plaane tegema. Kui abivalmis ettevõtja teab, et tal on järgmisel aastal vaja näiteks kolme laotöölist, ja ta on valmis võtma neid pagulaste hulgast, siis peaks ta ka teadma, millal esimesed pagulased siia jõuavad. Mis ajast saab neid hakata palkama ja milline bürokraatlik kadalipp tuleb tal selleks läbida? Kas tekib mingi nimekiri siia tulnud sõjapõgenike oskustest ja töösoovidest?

Lilledega vastu - nii lihtne see pole

Samuti oleks hea siia saabuvatel sõjapõgenikel juba ette teada, et foon nende vabatahtlikuks töölevõtmiseks on loodud ja võib-olla ka mõned konkreetsed pakkumised juba ootamas. Muidugi peaksid tegema ettevõtjatega koostööd ka need, kes hakkavad pagulastele majutuskohti ette valmistama. Kui seal, kuhu pagulased elama pannakse, pole tööd, on kohe loodud soodus pinnas kuritegevuse kasvuks ja kehvemaks integratsiooniks. Töö olemasolu on äärmiselt tähtis.

Pagulased ei ole midagi koledat ja võõrast. Paljude meie esivanemate või sugulaste hulgas on pagulasi. Nii neid, kes Eestisse sisse tulnud kui neid, kes välja läinud. Muidugi ei lahene kõik nii, et läheme lilledega lennukile vastu ja ongi kõik hästi. Aga valitsusepoolse selge ja pragmaatilise tegevuskava teadmine vähendaks pingeid kindlasti.