Kus on naised?!

Kus on Kallas, Sulling, Lauri?

Ometi on see kõik väga loogiline: kui meie ühiskonnas näivad soolise võrdõiguslikkusega seotud probleemid olevat prioriteetide reas umbes kahekümnendal kohal, siis miks peaks poliitikud neile tähelepanu pöörama. Ei peagi, ja ei pööragi.

Kuid asi pole siiski vaid väärtustes ja hoiakutes. Suurt rolli mängib ka erakondade enda kaadripoliitika. Eriti hakkab see silma valitsusse kuuluvate paremerakondade puhul. Parteieliitide etableerumise protsess on neis nii kaugele arenenud, et ongi tekkinud üsna selge sisering oma soosikutega, kust tulevad ministrid ja uued tõusvad poliittähed. Liialt sõnakatel ja uutel naispoliitikutel ongi ülimalt raske sellesse siseringi sisse trügida.

Vaadakem näiteks Reformierakonda: hoolimata erakonna lihtliikmete suurest toetusest viimase juhatuse valimisel ei näe me ministrite hulgas ei Kaja Kallast, Anne Sullingut ega Maris Laurit. IRL on aga alati olnud kõige maskuliinsem Eesti erakond, kus võib tippu tõusnud naisi vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda (ja ikka jääb näppe üle). Uus juht Margus Tsahkna aga ei näi antud trendi murdvat. Vähemalt veel pole näha julgustavaid märke. Niisiis hoolimata viimastest muutustest valitsuses jääme ilmselt veel mitmeks aastaks kokku kuuluma Lõuna-Euroopa ja eriti idaeuroopalike riikidega, kui kõneleme naiste esindatusest valituskabineti tasandil.