Valime ja arendame pagulast

Eelistused pagulaste valimisel

Pagulasi on võimalik võtta erinevatest piirkondadest ja erineva metoodikaga: Ukrainast Nigeeriani, kiites heaks kõiki variante või tehes hoolsat eeltööd ja valides ühekaupa iga tulevast ühiskonnaliiget. Eelkõige on mõtet võtta inimesi, kelle puhul lootus lõimuda on kõrgem ja kellel on ka tegelikult soov Eestisse jääda. Pagulaste valikul tuleks eelistada kahte gruppi: spetsialistid, keda meil on vaja, ja võimalikult noored orvud, kelle integreerumislootus on kõige kõrgem.

Juhul kui peame oma oskust moslemite lõimimiseks veel ebapiisavaks, tuleks algust teha kristlastest pagulastega. Oluline on tulemuslikkus. Praegu oleme neist kolmest printsiibist paraku just võimalikult kaugel, seistes silmitsi survega võtta vastu täisealisi hariduseta (või meile teadmata haridusega) noori moslemimehi, kellest enamik olid enne teele asumist kohaliku jõukama grupi hulgas (kuivõrd suutsid endale laevapileti osta), kes lõimuvad raskelt ja tõenäoliselt ei huvitu meie pakutavatest karjäärivõimalustest.

Eraldi arutlust vajab noorte (alla 20aastaste) Ukraina põgenike teema. Kui Euroopa tasandil nn mitte-ametlikud kvoodid ikkagi eksisteerivad, oleks mõistlikum esialgu eelistada keeleliselt ja kultuuriliselt sarnasemaid Ukraina põgenikke Aafrika põgenikele, eelkõige tulenevalt sellest, et nendega oleks meil mõneti kergem oma pagulasprogramm toimivaks arendada. Siiski on ka Ukrainast tulijaid mõttekas testida ja valida saamaks spetsialiste, keda Eesti hädasti vajab (reaalainete vene keele oskusega õpetajad, arstid, insenerid, keevitajad jne).

Pagulaste vastuvõtmisel ja toetamisel võiks võimalikult palju kasutada nn positiivset tingimuslikkust. Kui pagulane täidab programmi ja on hindajate näidikute põhjal integreerumisel edukas, siis peaksid sellele järgnema tema jaoks olulised preemiad. Kui aga tulemused lakkavad, siis peavad kaduma ka meeldivad toetusprogrammid ja boonused, näiteks võiks töötamisega kaasneda parem elamispind, mis tuleb aga taas kehvema vastu vahetada, kui töötamisest loobutakse.

Pagulaste mõistmine

Edukuse huvides tasuks pagulasi integreerimisel mõista rohkem ka inimlikul tasandil, paljud neist soovivad pigem saada edukaks (osta Mercedese), kui jääda igaveseks toetustest elama. Nad soovivad osaleda kultuuris ja spordis, soovivad oma lastele meeldivat ja turvalist elu Eestis ning on valmis selle eest ka vastu andma. Pagulaste elu Eestis ei pea käima meie arvelt, vaid vastupidi võib omada lisaväärtust ka meile. Kõigist pagulastest ei pea saama kõrgharitud spetsialistid, samas aga mitte ka liinitöölised.

Kindlasti leidub mõnele neist töökoht Lotemaal või rannakohvikutes, maapiirkondades loomemajandust edendama, linnades rahvuslikku kööki pakkuma, klubidesse turvameesteks, hooldekodudesse vanurite hooldajateks, küladiskoriteks, kohaliku jalgpalliklubi treeneriks, aednikeks jne. Ehk teisisõnu tegema töid, mis vajalikud meile ja pakuks rõõmu neile. Suure tõenäosusega on 20 aasta pärast mitmed Eesti spordirekordid sisserändajate järglaste nimel ja hulk kohalikku popmuusikat toodetakse nende kaasabil.

Ei ole vaja tarbetult omavahel siduda seda, et riigi hool omaenda kodanike ja laste eest on pöördvõrdelises seoses kuludega pagulastele. Need kulud võivad, aga ei pruugi tulla ühest potist. Meie eesmärk ongi seejuures, et ei tuleks ja et pagulaste programm 20 aasta lõikes oleks majandusliku plussmärgiga (nagu ka enda lastesse investeerimine). Riigi hool ja vastutus oma kodanike eest ei tohi ega peagi sõltuma kuludest pagulastele, kelle integratsiooniks tuleb vähemalt esimesel viiel aastal leida täiendavaid vahendeid Euroopa Liidu allikatest, erasektorist või laenuturult. Ka siin peaks Eesti olema Euroopa tasandil resoluutsem – ühtne finantseerimine olgu selgem ja jätkusuutlikum. Riik peab tundma ka selget vastutust vastuvõetud pagulaste keelelise, kultuurilise ja ühiskondliku harituse tagamiseks vähemalt viieks aastaks. See töö peab olema professionaalne ja pidev, mitte põhinema kiirustatud ja lihtsustatud hangetel või metoodikal.

Hoiatavat statistikat Rootsist ja Saksamaalt teemal, et põgenikud ei integreeru ja elavad toetustest, tuleb tõsiselt analüüsida ja kasutada parema süsteemi ülesehituseks. Pagulasprogrammi läbikukkumine ei sõltu ainult ega isegi peamiselt pagulastest, vaid ikka vastuvõtva ühiskonna suutlikkusest oma reeglid kehtestada ja pagulased ühiskonna kasuks rakendada. Edukuse peamiseks mõõdikuks on tulevaste edukate töötajate ja maksumaksjate suhtarv vastuvõetutest. Siiski, mitte ainult pagulased ei pea õppima, kuidas elada koos eestimaalastega, vaid ka eestimaalased peavad õppima, kuidas pagulasi panna arenema ja panustama meile ühiskonnale vajalikus suunas.