Alar Tamming: Hiina mulli lõhkemine alles ees

Tasub meeles pidada, et börs on ikka veel ligi 80% kõrgemal, kui oli eelmisel aastal sel ajal, nii et mulli lõhkemisest siin kindlasti ei saa rääkida ja see on alles ees. Langusruumi on siin veel palju ja tekib küsimus, miks üldse sellisest kukkumisest rääkida ja kas seda peaks dramatiseerima.

Asi on aga selles, et äris ja eriti börsil tekib omapärane psühholoogiline fenomen. Juhul kui aktsiad tõusevad, siis aktsia omanikud loevad selle enda varanduseks ja kui aktsia seejärel langeb, siis on neil psühholoogiline tunne, et neilt on midagi vägivaldselt ära võetud ja see tekitab frustratsiooni ja stressi.

Kuna enamus aktsiaid on aga panditud uute laenude katteks, siis tekib veel täiendav frustratsioon ja on vaja leida süüdlane. See praegu Hiinas toimubki. Süüdi on need, kes panustavad langusele, ja need, kes oma aktsiatest loobuvad.

Finantsmaailma telgitaguseid ja seda, mille alusel selline tõus üldse tekkis, ei lahata. Käivitunud on iga börsi krahhi alguses ilmnevad psühholoogilised mehhanismid.

Edasine peaks ka olema selge. Valitsuste pingutuste ja reguleerimisega suudetakse börs stabiliseerida ja isegi võib-olla ülespoole liigutada, kuni tuleb uus ja suurem pauk ja ilmselt nii mitu korda järjest, kuni abimeetmed enam ei aita ja tuleb seista vastamisi tegelikkusega.

Jälgida tasub aga seda sellepärast, et samad asjad hakkavad korduma nii USA kui ka Euroopa börsidel. Samuti on kasulik jälgida Kreekas pankadega toimuvat, sest sisuliselt on Kreeka panganduses eesseisev eelmäng samadele protsessidele Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Meenutaks seda, et Kreeka välisvõlg, mida ta teenindada ei suuda, oli 30. juuni 2015 seisuga umbes 360 miljardit eurot. Portugalil on see ca 550 miljardit, aga Hispaanial juba üle 2 triljoni ning Itaalial üle 2,5 triljoni. Nemad küll praegu tänu uutele laenudele veel suudavad seda hiigelvõlga teenindada, kuid on selge, et ka sealt tuleb ühel päeval lagi ette.

Lisada võib veel seda, et Saksamaal ja Prantsusmaal mõlemal hakkab võlg liginema 6 triljonile, Suurbritannial aga 10 triljonile (ca 15–25 korda suurem kui Kreekas!). Kuna nemad aga tõmbavad niite ja otsustavad raha trükkimise üle ise, siis sinna kriis veel kohe ei jõua. Kui aga juba Kreeka maksmata laenuprotsent tekitab nii suurt valu ja segadust, mis saab siis, kui suuremate riikide laenud tagasi ei tule? Paraku ei ole maailma ajaloos seni veel juhtunud, et sellises ulatuses võla ja majanduse suhe kogu ühiskonda sassi ei lööks.

Ainus, mis praegu teha saab, on see, et mitte üllatuda toimuva üle, uurida ning teadvustada fakte ja loota, et ka ajakirjandus rindeuudiste asemel hakkab tegelema süvaanalüüside ja probleemide sisuga. Tean küll, et see on ja jääb hüüdja hääleks kõrbes, sest ühe asja olen ma küll ajaloost selgeks õppinud: nimelt ajaloost ei õpita kunagi ja areng saab olla ainult individuaalne, aga allakäik on enamasti kollektiivne.

Hea uudis on aga see, et kõige pimedam on just enne koitu!

Allikas: Alar Tammingu postitus Facebookis