Hakkame pagulastega võidu sünnitama?

Eesti ei ole võõrasõbralik riik ja sellel on nii plusse kui miinuseid. Miinus on see, et võib-olla oleme mitmetest headest ajudest ilma jäänud. Sten Tamkivi kirjutas mõni aeg tagasi väga taibukast nigeerlasest, kellega ta mingis San Francisco kohvikus vestles ja keda ta meeleldi oleks tahtnud Eestis töötamas näha. Minulgi ei oleks midagi selle vastu, muidu ongi meie ettekujutus Nigeeriast seotud vägivaldsete uudiste ja Nigeeria petukirjadega.  Ajude sissevoolu tasub alati toetada, kuid selleks on vaja pro-aktiivset immigratsioonipoliitikat. Selle asemel, et kvoodi suuruse üle vaielda, oleks Eestil kasulikum väljastpoolt inimesi ise sisse kustuda, kuid teatud valikukriteeriumite alusel.  See ei lahendaks pagulasteprobleemi, kuid aitaks kohendada Eesti kuvandit.

Võõravaenulikkuse plusspoolele saab ehk kanda asjaolu, et Eestis ei ole seni tekkinud kogukondi, mis üha uusi ringirändajaid juurde meelitaks. Migrandid nimelt otsivad üldiselt sihtkohti, kus „omad“ juba ees oleksid. Ei ole meil (veel)  ka islamistide kogukonda, mis annaks aluse islamiradikaalide arenguks koos kõigi järelmitega. Eestis on olnud paar katset rajada Lähis-Ida rahaga „Euroopa suurimat mošeed“ hoolimata sellest, et pole piisavalt moslemeid, kes seda vajaksid. Mõte näis olevat selles, et kui tekib mošee, siis tekib ka kogukond.

Ametlikku arutelu pagulaste teemal jälgides tekib mul aga tunne, et rõhuasetused on pisut vildakad. Arutletakse teemal, et kvoodid on ebaõiglased ja mis võiks olla see õige number. Võib-olla oleks aga hoopis mõttekam proovida käsitleda seda teemat Euroopa Liidus hoopis teisel moel. Tõstatada küsimus, millise sõnumi kogu see pagulaste jagamise ja kvootide süsteem saadab potentsiaalsetele pagulastele. Praegune sõnum ütleb, et tulge aga, küll me teid päästame ja omavahel ära jagame. Kuigi probleeme sisserändajatega jagub mitmes riigis juba praegu.

Meil on endal palju puudustkannatajaid

Järgmine küsimus on sõnum Eesti elanikele ja see puudutab juba õiglustunnet. Kuidas põhjendada puudust kannatavale elanikkonnaosale, et  teile me täiendavat toetust anda ei saa, küll aga saame vastu võtta kaugelt tulnud pagulasi ja neile rohkem niisama anda kui teie tööga suudate teenida. Kõigis Euroopa riikides on teatavasti juba mõnda aega kasvanud radikaalsete poliitiliste jõudude populaarsus. Immigratsiooniteema on aga üks võimsatest hoobadest, mis neid poliitilisi jõude toetab.

Siit edasi tekib küsimus ka laiemast humanitaar- ja arenguabipoliitikast. Abi tasub anda haridusele, eelkõige tütarlaste ja naiste harimisele. See aitaks aeglustada rahvastiku juurdekasvu riikides, kust enamik pagulasi saabub. Lisaks toetada investeeringuid arengumaades, et nad hakkaksid ise end ülal pidama. Lihtsalt toetuse andmine on üsna mõttetu. Tuntud BBC dokumentalist David Attenborough on paari aasta eest  öelnud, et asi ei ole toidu nappuses, asi on selles, et inimesi on lihtsalt liiga palju. Võib nõrkemiseni vaielda selle üle, mitu miljardit inimest emake Maa oleks veel suuteline ülal pidama, kuid miks on vaja nii ohjeldamatult paljuneda? Kui rahvastiku kasv arengumaades jätkub senise tempoga, siis immigratsioonisurve Euroopale ainult kasvab. Vaadates pilte pagulastelaevadest torkab silma, et suur osa on terved noored mehed.  Ja tekib  küsimus – miks  need  mehed kodumaal rahu taastamisega ei tegele selle asemel, et mujale ülalpidamisele kolida?

Eestis nagu ka mujal Euroopas  on teemaks  olnud vajadus elanikkonda suurendada, kuna elanikkonna kasv on majanduskasvu mootor ning töökäsi on niikuinii juurde vaja. See oleks ka immigratsiooni üks põhjendusi. Kuid kas ikka on vaja?  Et kas peaksime töökäsi sisse tooma ja hakkama samal ajal nendega võidu sünnitama? Võib-olla oleks majanduskasvuks piisav see, kui areng oleks tehnoloogia vallas, seda nii meil kui mujal Euroopas.

Eestis ringi sõites torkab aga  silma meeldiv pisiasi, et Eestis on väga palju vaba pinda, kilomeetrite kaupa teeäärset metsa ja rohumaad. See on kasvava väärtusega vara, mida tasub hinnata. Sellisesse Eestisse tahakski tagasi kolida.

Autor väljendab isiklikke vaateid.