Vihkamine rikub elu

Armastus ja vihkamine on teadupärast ühe vorsti kaks otsa. No ei saa üks ilma teiseta. Seal, kus on armastus, on tavaliselt ka vihkamine. Ja vastupidi. Vägevad tunded mõlemad.

Eestlased on aga selle poolest kummaline rahvas, et meile meeldib seda vorsti ikka vihkamise otsast järada. Ja suurte ampsude kaupa. Me defineerime ennast pahatihti selle kaudu, mida me ei salli, mida vihkame. See on mootor, mis paneb meid täistuuridel tööle ja tegutsema. Eestlastele ei meeldi rääkida armastusest, veelgi hullem on seda välja näidata. Kui puutume kokku selle veidra tundega, siis me tavaliselt kangestume, muutume puukujuliseks ja lõpuks lööme rusika läbi küprokseina. Aga kui meil avaneb võimalus kedagi või midagi vihata, siis lähevad silmad põlema, käsi haarab kabuuri järele ja me laseme sellel tundel lehvida nagu lipul Pika Hermanni tornis. Ja oleme kõige selle juures veel pisut õnnelikud.

Geid ja rikkad

Me vihkame kohvikus koeri, ilma et meile meeldiksid kassid. Me vihkame autosid, kuigi meile ei meeldi ka jala käia. Me ei salli linnakeskkonda ja viskame prügi metsa alla. Me vihkame alkoholireklaami ja keelame pühapäeviti õllemüügi, kuigi oleme üle päeva pilditud. Me ei salli oma tööd, naabreid, naabrite naabreid, kinnisvaraarendajaid ja ilmateadet. Oleme ausad, eestlased ei ole suurem asi tolerantne ja salliv rahvas. Miks, kurat, me siis üksteist teinekord nii väga...

Ah, p…sse, lööme parem rusika läbi küproki.

Lugu on ilmunud KesKusis.