Oravate uued rõivad

Rõivas kandideeris erakonna juhiks ainsa kandidaadina ja kogus 750 häält. Siseopositsiooni liider Kaja Kallas kogus 666 poolthäält, mis viitab, et erakonna juhiks kandideerides pakuks ta Rõivasele tõsiseltvõetavat konkurentsi, kui ta seda kord teha otsustab. Valik seekord mitte kandideerida on kantud mitmest põhjusest, mida nimetasime juhtkirjas. Võimalik, et neile lisandub teadlik otsus valida „pehme“ uuenemise tee juhatuse uuendamise kaudu. See on sümpaatne, sest loob oodatavatele muutustele laiema kandepinna ja näitab, et Kallas ei hinda enese rolli erakonna uuendamisel üle. See näitab ka, et tema jutt sisedemokraatiast ja kaasamisest pole mõni seebimull – millena seni mõjub selle sõna kasutus näiteks Rõivase suus.

Juhatusse pääsesid ka teised „kriitilised“, viimasena Rein Lang, kes kuulus samuti Kallase välja pakutud nimekirja. Pikaaegse reformierakondlase Langi asumine kriitikute leeri näitab selgesti, et RE sisevastuolud ei jookse põlvkondlikke jooni pidi.

Rõivas saab nüüd valida, kas uue juhatuse uuendusmeelsemat tiiba päriselt kuulda võtta või jääda truuks Rosimannuse-Michali-Lillo liinile. Oma poliitilises sünnikaardis määratles ta end nende kaudu, sest nii oli kasulikum, teadliku valiku võimalus on aga lahti just nüüd. Põhimõtteliselt seisab ees isatapp: Rõivase peaministriks teinud Rain Rosimannusest lahtiütlemine ja oma tee valimine.

Teine võimalus on võtta objekti roll Rosimannuse stsenaariumis „Mina su sünnitasin, mina su ka tapan“ – sest kuidas teisiti võtta Rosimannuse Postimehes avaldatud viidet, et ta näeb Rõivases noort Siim Kallast. RE suletud siseelu tõttu ei tea küll keegi päriselt, kes täpselt korraldas Siim Kallasel vaiba alt äratõmbamise 2014 kevadel, kui too soovis peaministriks naasta, ent poliitfolklooris levinud versiooni kohaselt oli Rosimannusel selles kandev roll.