Eesti võiks õppida Hongkongilt

Vastses koalitsioonileppes ei ole puudu märksõnadest ega ideedest, mis peaks toetama perekonda ja laste kasvatamist. Paraku on seal vähe arve ja nii pole veendumust, et tulevikuväljakutsetega toimetulekuks piisab kavandatust.

Katteallikate erinevus

Hongkongi ja Eesti tegevuskavasid võrreldes hakkab silma, kui erinevalt me näeme katteallikate leidmist muutuvas maailmas toime tulemiseks. Hongkongis ei loodeta üksnes kohustuslikele pensioniskeemidele ega ka maksude ja pensioniea tõstmisele, vaid samaväärselt ka kasvavatele tuludele riigi majanduslikust tegevusest ja investeeringutest ning eraettevõtluse soodustamisest ja toetamisest.

Maailma kõige kapitalistlikuma maa tuludest moodustavad tubli kolmandiku riigi mitmekesisest majandustegevusest saadavad tulud. Hongkong suudab endale lubada maailma ühte kõige madalamat maksukoormust ja säilitada soodsat ettevõtluskeskkonda.

Majanduse stabiliseerimiseks ja hõivatuse taseme hoidmiseks (Hongkongis on tööpuudus 3% Eesti 8% vastu) ja tarbimise stimuleerimiseks on Hongkongis kavas vähendada väikeste ettevõtjate ja madala palgatuluga inimeste tulumaksu kuni 75%; maksta kahe kuu ulatuses täiendavaid töövõimetus ja vanurite toetusi, suurendatakse lastetoetusi, vabastatakse avalikul pinnal elavad perekonnad ühe kuu rendi tasumisest. Selleks, et hüvitada möödunud aasta Occupy liikumise tekitatud kahjusid, vabastatakse 2000 hotelli ja võõrastemaja, 1800 reisifirmat ja 26 000 restorani ja operaatorit poole aasta litsentsitasudest (need on küllalt suured ja moodustavad umbes viiendiku kõigist maksulistest tuludest); taksofirmad, bussid, kaubaveo ja eriotstarbelised veokid aga vabastatakse kord aastas ülevaatuslõivu tasumisest. Paistab, et sellele kaugele maale pole veel jõudnudki arusaam, et maksud peavad olema ühesugused ja erandeid teha pole õige.

Probleemide vaikimine

Esimene erinevus Eestiga seisneb selles, et me ei ole veel valmis ausalt ja selgelt rääkima oma probleemidest, eelkõige demograafilisest olukorrast. Sellest, et oleme möödunud aastatel teinud liiga vähe selleks, et 25 aasta pärast omadega rahuldavalt hakkama saada. Lühiaja tegevuste võrdlemisel hakkab kõige enam silma see, kui konkreetselt ja detailselt suhtub see maa oma ettevõtjate probleemidesse. Ikka selleks, et luua oma ettevõtlusele võimalikult head eeldused keerulises maailmas toimetulemiseks ega peljata seda vajadusel teha ka diferentseeritult, kohati isegi personaalsel baasil.

Paraku pole meie majanduslikud initsiatiivid nii ühemõtteliselt selged. On keeruline määratleda, milline saab olema maksude vahendamise ja tõstmise summaarne mõju nii majandusele tervikuna kui ka elanike igale grupile.

Hoopis nõutuks teeb praeguses majanduslikus olukorras majutusteenuse käibemaksu tõstmise mõte. Eesti turismiteenus on kõigi turul olevate teenuste seas suure osatähtsusega. Eriti kui arvestada seal töötavate inimeste arvu ja regionaalset paiknemist. Paraku on see sektor hetkel ka praeguse käibemaksu juures surve all, sest meie suuruselt teise turismimaa, Venemaa, turistidele ei saa veel ilmselt kaua äriplaane rajada ning ka Soome pole hetkel kõige paremas seisus.