Miks ma ei astu parteisse?

Ma ei usu, et minu edu linnajuhina sõltub väga palju otsusest, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Eesti on demokraatlik riik ja rahaeraldused tehakse lähtuvalt vajadusest, mitte linnajuhtide erakondlike kuulumiste põhjal – vähemalt mina usun nii. Paljud süüdistavad selles valguses mind kindlasti sinisilmsuses, aga ma ei oska näha Eestis mudelit, et näiteks omavalitused, kus on võimul riigis pikalt võimul olnud Reformierakond, naudivad suuremaid hüvesid kui teised. See on lihtsalt argument, mida tihti kasutatakse, aga see ei ole tegelikult päris tõsi. Vajadused ja elu Tallinnast eemal on üldjuhul erakonnaülesed.

Seni on erakonda mittekuulumine aidanud oluliselt rohkem kaasa inimestega suhtlemisel. Parteid on paljusid välja vihastanud, ja inimesi peab mõistma. Nõukogudesse ja komisjonidesse on minul parteituna lihtsam kaasata teisi parteituid, sest ka nemad näevad võimalust osaleda eri vormides juhtimise juures, ilma et ilmtingimata peaks olema parteis.

Annan endale aru, et distsipliin kohaliku omavalituse juhtimise juures peab olema ja näiteks sellega, et volikogu koosneks ainult vabameestest/-naistest ning nemad hääletaks ainult oma äranägemise järgi ning ilma tervikpilti nägemata, me kaugele ei jõua. Fraktsioonid mingitel alustel peavad olema ja selge juhtimismudel nende haldamiseks peab samuti olema.

Valmis lahkuma

Investeeringud, mis praeguses kontekstis päevakorral, ei ole kuidagi seotud parteilise kuuluvusega. Kui suured investeeringud hakkavad sõltuma erakondlikest alustest, mitte piirkondade vajadustest ega projektide tugevusest, siis olen valmis lahkuma praegusest poliitilisest kultuurist. Minul ei ole mingit vajadust osaleda igal tingimusel poliitikas – soovin selles osaleda vaid siis, kui see ei sunni mind hülgama oma põhimõtteid.

Autor: Madis Kallas