Imelik tublidus: ettevõtmisvõimetu riik

Talupoja moodi kõike oma vahenditest ehk omakapitalist finantseerida on ju uhke, sest "Võlg on võõra oma". Aga see on kõige kallim finantseerimise viis.

Loodetavasti on Eesti riigi juhid majanduslikult mõtlevad inimesed. Kui see eeldus on õige, siis ei peaks meie valitsejad tegema majanduslikult ebaotstarbekaid otsuseid. See tähendab, kõiki riiklikke projekte ei ole majanduslikult kõige otstarbekam finantseerida omavahenditest. Laenuvahendid on reeglina odavamad ning pealegi võimaldavad nad ka võimendust, st võttes laenu saab teha lühema aja jooksul suuremaid investeeringuid.

Seega ei näe ma põhjust (v.a rahvuslik uhkus) peljata laenu ja riigivõlga. Loomulikult ei ole mõtet võtta laenu lihtsalt sellepärast, et "laen on odavam". Kõigepealt peab olema projekt, mida finantseerida. Kui aga selline projekt on olemas, siis on üsna tobe teatada, et meil on raha küll - teeme asja ära omavahenditest, samas kui seda projekti võib olla majanduslikult oluliselt otstarbekas finantseerida laenurahaga (näiteks võlakirjadega). Veelgi tobedam oleks aga teatada, et seda projekti me ei tee, kuna meil ei ole selleks piisavalt raha.Teine aspekt, mida riik peaks laenuraha kaasamisel kaaluma, on riigi võlakirjad. Praegu on olukord, kus madalate pangaintresside juures on oluline osa maksumaksjatest vägagi huvitatud oma raha investeerimisest meie oma riigi võlakirjadesse ning veidigi suuremat intressi teenimisest. Ma ei oska ausalt öeldes näha midagi halba selles, kui riik kaasab võlakirjade kaudu oma kodanike raha riiklikult oluliste projektide rahastamiseks. Selle eeldus on loomulikult jällegi see, et meil oleks rahastamist väärivaid projekte.Praegu tundub sageli, et laenamisele ja riigi võlakirjade emiteerimisele ollakse "põhimõtteliselt vastu" mitte niipalju seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt halb, vaid ka seetõttu, et varjata ühte olulist tegelikku põhjust: riigil lihtsalt pole selliseid projekte, mida rahastada. Ning meil ei ole ka võimekust neid projekte luua. Sellise suhtumisega aga pole Eesti riigil ilmselt põhjust lootagi, et suudame kiirelt saavutada midagi olulist võrreldes teiste riikidega – me jäämegi tubliks riigiks, kus riigivõlga sisuliselt ei ole, aga lisaks sellele ei ole meil ka mitte midagi muud, mis ettevõtliku riigina meil võiks olla.

Kahju, kui meie riik ei ole ettevõtlik riik.