Vanad ja väsinud

Rõiva esimene valitsus mõjus värskelt. Esiteks löödi kaheks kaks suurt haldusala, majandusministri ja sotsiaalministri portfell. Anne Sulling ja Helmen Kütt olid uued nimed, kellest esimene sai oma tööga isegi ettevõtjate meelest hästi hakkama, teist hinnati oma valdkonna hea tundjana ja empaatilise esinemisviisi poolest. Kui Jürgen Ligi oma suupruukimise pärast ministrikohast ilma jäi, tegi RE ootamatu käigu ja pani rahandusministriks Maris Lauri, hea mainega majandusanalüütiku, kes oli, tõsi küll, REle lähenenud juba peaministri nõuniku tööd tehes.

Uue valitsuse ainus ahaa-elamus on Ligi haridusministri koht, aga seegi muutub haigutuseks, kui meenutada, et tüüpiliseks „kõvaks“ ministriks peetud Rein Lang on samuti „pehmet“ kultuuri ministrina juhtinud. Ka Jaak Aaviksoo, kes liikus haridusministri kohale kaitseministeeriumist. Millega lõppes Langi ekskursioon kultuuriministeeriumisse, millele ta aastaid varem oli mäletatavasti lubanud granaadi visata, on veel ehk meeles: Sirbi ümber tekkinud skandaal paisus Reformierakonnale omaselt valetamisskandaaliks ja Lang taandus kiirelt. Näis, kaua Ligi taltsutamatu suu väljendusrikaste silmade all viisakaid lauseid vormida suudab.

Teised ministrikohad on suuresti küll loogilised, aga – puruigavad. Raske on kujutleda teotahet tõendavat sära Arto Aasa, Sven Sesteri, Margus Tsahkna või Rannar Vassiljevi silmis, ehkki nad on oma tundi püüdlikult oodanud. Ülejäänud seltskond mõjub kuidagi ärapeetuna. Reformierakonna poolt on valitsuses kaks mineviku pattudega koormatud inimest: sularahaminister ja autorollominister. Valijate andeksannist hoolimata jäädakse Kristen Michalile ja Keit Pentus-Rosimannusele nendega seotud skandaale meelde tuletama.