Kehtestame kättemaksu!

Peagi saame näha, milliseks uus koalitsioon kujuneb ja millised plaanid järgnevatel aastatel tahetakse ellu viia. Ettevõtjate jaoks on selles konkreetsed ohud, mis vähendavad motivatsiooni pingutada. Paljud ettevõtjad ei väsi mitte füüsiliselt töötegemisest ja maksude maksmisest, vaid vaimselt. Sellest sünnib meile kõigile ainult kahju.

Suur probleem on muidugi, kui naabrimees makse ei maksa ja sina maksad, siis tal läheb hästi ja sul mitte. Kuid veel suurem probleem on, kui vajume tagasi feodaalühiskonda, kus riiki „omavad” poliitikud ning avalik sektor tervikuna elab märkimisväärselt paremini (ilusamad kontorihooned, kõrgemad palgad, kaugemad „komandeeringud”) kui erasektor.

Riigifeodalismi pealetung

Eestis on avaliku sektori diktaat juba üsna feodaalajale lähedal. Viimaste valimiste kontekstis ei rääkinud keegi, et avalikku sektorit tuleks koomale tõmmata. Lihtsal põhjusel – seal on liiga palju valijaid. Eestit ei valitse mitte riigikapitalism, vaid riigifeodalism.

Maksumuutuste tegemise kõrval on häirinud ettevõtjaid nende kehtimahakkamise liiga lühike aeg, mis ei võimalda rahulikult kohaneda. Loodetavasti leevendab riigikogu eelmise koosseisu poolt viimase seadusena vastuvõetud maksukorralduse seaduse muudatus seda Tormanist uue reegliga, et maksuseaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peaks üldjuhul jääma kuuekuuline periood. Kiired muudatused, eriti veel sellised, mis suure tõenäosusega erilist sisulist efekti ei anna, on kulukad ja valusad ning kahjustavad Eesti mainet nii kohalike ettevõtjate kui ka välisinvestorite silmis.

Enne valimisi käisid kõik erakonnad ja kogu ühiskond välja kõikvõimalikud ideed ning on risk, et sisuline avalik ühiskonnakriitiline arutelu sumbub. Riigifeodalism jätkub. Maksu- ja tolliamet näeb palju vaeva, et kõik maksud kokku koguda ning peab selleks rakendama piiripealseid meetmeid. Kuid vähem on kosta küsimusi, kas need maksud on ka õiglased ja mõistlikud?

Autode käibemaksu temaatika ei näidanud mitte seda, et Eestis oli ebaadekvaatne „maksuauk”, vaid hoopis valitsuse ülimuslikkust rahva suhtes. Valitsus muretseb väga, et keegi ei saaks erilist „hüve”, kuid teiselt poolt tahame neid hüvesid valitsejatele säilitada (riigikoguliikmete jt võimukandjate maksuvabad esindustasud, eripensionid jne) või koguni juurde luua.

Ma ei arva, et ettevõtjad vajavad privileege. Kuid ettevõtjaid ei tasu ahistada. Ahistamisena tajuvad ettevõtjad kõike seda, mille puhul nad ei suuda enda jaoks vastata küsimusele: milleks seda vaja on? Mida see paremaks muudab? Keda aitab?