Eesti vajab nullenergiaseadust

Juhul kui rakendamisel tekib raskusi, võib kaaluda kortermajadele nõude leevendamist A-energiaklassini. Kui eramute ja kortermajade puhul on soovitud efekt saavutatud, võib kaaluda nõuete laiendamist ka büroohoonetele ja tootmishoonete kontoriosadele.

Kuigi energiasäästlikke hooneid on mõnevõrra kallim ehitada kui tavalisi hooneid ning uute kinnisvaraobjektide hind tõuseb, siis võib lõpuks tulla hinnavõit, kui arvestame kulusid kogu hoone eluea jooksul. Nimelt on tavalisel elamispinnal kõige suuremad igakuised väljaminekud küte ja elekter. Suure energiatõhususega elamispinnal on aga need kulud tunduvalt väiksemad ning võttes arvesse ka inflatsiooni ja energiakandjate iga-aastast üldist hinnatõusu, siis suureneb võit iga aastaga. Seega teenitakse tagasi see summa, mis kinnisvara ostmisel justkui kaotati, ja jäädakse veel plussigi.

Peale selle annab nullenergiamajade ehitamine lisajulgeoleku ja sõltumatuse. Kui maja toodab vajaliku soojuse näiteks maakütte abil ja elektri päikesepaneelide või tuuliku abil, siis kaob vajadus liituda kaugkütte- ja/või elektrivõrguga. See tähendab, et mis ka ei juhtuks suurte katlamajade või elektrijaamadega, jääb toasoe ja valgus vähemalt teataval määral alles. Ühe suure energiatootmise koha asemel tuleb sadu ja tuhandeid pisikesi, mis muudab kogu süsteemi efektiivsemaks, sest jäävad ära suured kaod soojatrassidel ja elektriliinides.