Riik ei saa toimida ettevõtjateta

Klassikaliselt on ühe riigi põhitunnusteks territoorium, tema rahvas ja avalik võim. Need ei ole aga iseenesestmõistetavad asjad, vaid vajavad pidevat kaitsmist. Nii peame rääkima paratamatult sellest, kuidas tagada meie riigi kaitstus nii, et riigi põhifunktsioonid toimiksid, rahvale oleks tagatud olulised avalikud teenused ja ettevõtlus areneks ning võimaldaks loodava lisandväärtuse abil riiki pidada. Seega tuleks tähtsustada eelkõige nelja komponenti – avalikud teenused (politsei ja pääste, tervishoid, haridus, õiguskaitse), riigihaldus (seadusandlik ja täitevvõim), riigikaitse ja ettevõtlus. Kui üks neist neljast ei toimi, ei maksa ka riigi arengule loota.

Ettevõtluseta pole riiki

Kui räägitakse riigi toimimisest, unustatakse sageli ära, kust tuleb lisandväärtus, mida poliitika kaudu ümber jagatakse, ja kes on peamised maksutulude loojad. Ilma ettevõtluses loodava lisandväärtuseta saaks toimida vaid riik, millel on piisavalt muid ressursse, mida maailm vajab ja osta soovib. Kuna meil midagi sellist leitud ei ole, tuleb panustada sellele, et meil oleks piisavalt aktiivseid ja ambitsioonikaid ettevõtjaid, kes töökohti looksid ja raha riigieelarvesse tooksid.

Piiratud ressurssidega väikeriigi jaoks on võtmeküsimuseks, kuidas tagada nende teenuste võimalikult kõrge tase. Kõike ei saa ning heaoluriiki lühikese ajaga ei ehita. Prioriteetide seadmisel tuleks nende küsimustega aga esmajärjekorras arvestada, sest lühikese ajaga on võimalik palju kaotada, kvaliteetse haridussüsteemi loomine võtab aga aastaid ning selleks, et tulemus välja hakkaks paistma, kulub aastakümneid.

Meie killustunud ja praegu üsna perspektiivitu omavalitsuskorralduse taustal on esmaseks küsimuseks, kuidas tagada kõigile lastele võrdselt kodulähedane kvaliteetne haridus ning sealt edasi ameti- ja gümnaasiumiharidus lähtuvalt rahvastiku paiknemisest ja tööturu vajadustest. Kui järgneva kümne aasta jooksul jõuab suur hulk põhikooliõpetajaid pensioniikka, on meil vaja juba täna mõelda sellele, kuidas motiveerida noori õpetajaks hakkama ja ka reaalselt n-ö tõmbekeskustest kaugemale tööle minema. Tõsiasi on aga ilmselt see, et sellist motivatsiooni ei loo lihtsalt hea sõnaga, vaid ikka rahaliselt hinnatavate meetmetega. Nii nagu on seda teinud soomlased, peame meiegi endale tunnistama, et saamaks äärealadele tööle pealinnaga võrdväärselt häid õpetajaid, peab sealne töötasu lihtsalt olema nii palju kõrgem, et hüvitaks linnamugavustest loobumise. Kahjuks ei näe ma siin muud võimalust.

Sisejulgeolek vajab hoidmist

Politsei ja meditsiin on samavõrd tähtsad. Isegi kui praegu võib tunduda ja arvud kinnitavad, et kuritegevuse tase on langenud, oleks selle pinnalt vastutustundetu vähendada näiteks kulutusi sisejulgeolekule. Ka siin on käitumuslikud protsessid väga pika vinnaga ning isegi, kui politsei kadumine tänavapildist kohe otseselt tunda ei anna, võivad tänased otsused kümmekonna aasta pärast valusalt kätte maksta.

Kui kuritegevus peaks aga kasvama, on ka inimeste, ettevõtjate või investeeringute Eestis hoidmise või siia meelitamise nimel vaja näha oluliselt rohkem vaeva. Kui väheneb avaliku teenuse kättesaadavus ja kvaliteet, väheneb ka inimeste usaldus riigi vastu ning ühel hetkel kujuneb see riskiks julgeolekule.

Vajadustele ja võimalustele vastav riigihaldus

Riigihaldus peab olema tõhus ning vastama vajadustele ja võimalustele. Kahjuks on see osa kippunud headel aegadel liialt paisuma ega näita kahanemise märke ka täna. Riigihaldus ehk riigiaparaat peab aitama riigil toimida nii, et inimestel ja ettevõtetel siin hea olla oleks. See on selgelt valdkond, kus peame täna väga kriitiliselt küsima, kas kõik tegevused on meie heaolu ja eesmärkide nimel vajalikud. Kas kõik loodud strateegiad, seadustesse kirjutatud nõuded, mida on vaja kontrollida, ja osalemised mis tahes rahvusvahelistes organisatsioonides ning komisjonides on ikka meie riigi toimimise sisukohalt olulised? Kui vastus sellele küsimusele tekitab kõhklusi, siis ei peaks ehk neid strateegiaid ja nõudeid kehtestama ning osalemisele aega kulutama.

Ühe kaheldava mõjuga õigusakti kirjutamine või töögrupis osalemine on ka ressurss, mida saaks mõistlikumalt kasutada näiteks avalike teenuste arendamiseks. Raha ei ole kuskil ülearu ning seetõttu tuleb sellised valikuid teha julgemini, kui ehk sotsiaalne närv võimaldaks. Ja see ei tähenda, et ka riigihaldus peaks kvaliteedis kannatama. Teeme lihtsalt seda, mis on vajalik, milleta ei saa ja mille järele on ühiskonnas selge ning tunnetatud vajadus – mitte lihtsalt ametnike hinnangul põhinev hüpoteetiline nõudlus.

Tööd ei pea tegema selle pärast, et on vaja tööd teha, vaid selleks, et luua positiivset tulemust – see kehtib ka riigihalduses. Ettevõtja saab sellest aru siis, kui tulud ei võimalda enam kulusid katta, ametnik alles siis, kui riigieelarvet oluliselt vähendada. Hea, kui siiski, sest reeglina on side tegevuse ja tulukuse vahel olematu.

Allikas: Kaubanduskoja Teataja