Kodanike ja ettevõtete huvid esiplaanile

Meenub lugu õpetajast, kes ei saanud poistest jagu. Tema läbilõikavad karjatused „Poisid, lõpetage, kohe siia!” kõlasid kui kurtidele kõrvadele. Teise õpetaja hüüe „Ahoi, mehed, räägime paar sõna juttu!” mõjus nagu imerohi. 11–12aastased poisid lõpetasid müramise ning tulid eeskujulikult käitudes hüüdja juurde. Ent näost punaseks karjunud naist vihastas poiste positiivne reaktsioon, sest miks nad tema sõna ei kuulanud? Vastus on lihtne: kui tahta soovitud tulemust, peab oskama panna ennast teise olukorda, mõistma teise poole ootusi.

Kui küsida, mis on Eesti edu valem, siis võiks vastata sama: tuleks arvestada ka teise poole huvidega. See käib nii riigi ja ettevõtete kui ka riigi ja kodanike vaheliste suhete ja ootuste kohta. Tähtsaim on, et Eesti meeldiks eestlastele, sest ükski välisinvestor ei tule Eesti elu paremaks muutma, vaid siit ainult koorekihti võtma. Kui riik meeldib omadele, tõmbab see ligi ka välisinvestoreid. Üks välismaalane ütles, et kui Eesti tahab muutuda atraktiivseks maaks, peaks majanduspoliitika seda eesmärki toetama, mitte sellele vastu töötama. Praegu on paljud seadused (sh avalik suhtumine) kaldu petturite õiguste poole. Õige hõlma võib hüpata aga iga nurga peal. Mitmedki otsused on ajutised, võimulolijate soov teisele parteile „ära panna”. Kohalike ettevõtete ja tavakodanike elu on pidev vaev ja võitlus.

Nõus, et suurte eesmärkide jaoks peavad kõik pingutama, aga seda saab teha teisiti. Kui hurjutada ettevõtteid, kelle tegevus tehakse sageli võimatuks, ei hakka nad pingutama, vaid hoopis kõrvalteid otsima või äri sulgema. Samuti ei tohiks siunata avalikult miinimumpalgalisi, kes justkui ei tohi Eestist lahkuda, mis sest, et nad siin hakkama ei saa.