Pensionifondid vajavad revolutsiooni

Aga olgu, meie pensionifondide suured teenustasud ei ole tegelikult uudis. Hoopis hullem ärastamine vaese pensionäri seisukohalt toimub alles siis, kui ta lõpuks pensionile läheb ja oma aastakümnetega kogutud raha kasutama tahab hakata. Kui sul on raha kogunenud enam kui 50kordne rahvapensionimäär (tänase seisuga 7400 eurot), siis ainuke võimalus seda raha kätte saada on kanda kogu raha elukindlustusele ja osta selle eest annuiteetleping. Siinjuures on oluline tähele panna, et päritav ei ole sellest hetkest enam algsumma, vaid igakuised maksed. Eelpool mainitud 7400 euro puhul pakkusid kindlustusseltsid mulle igakuiseks pensionilisaks 19aastase garanteeritud makse korral 33 eurot. Ehk siis kokku veidi enam kui 7500 eurot. Tundub esmapilgul ehk päris hea tehing – kuni me võtame arvesse asjaolu, et isegi 5% tootluse korral oleks see summa kasvanud 19 aastaga enam kui 18 000 euroni. Veelgi lihtsamalt mõeldes, 7400eurose algsumma puhul teenida 33 eurot pensionilisa kuus tähendab tootlust 5,3% aastas. Ehk kui me suudaksime teenida vähemalt sellist tootlust, jätkuks meie pension igavesti, mitte 19 aastat. Lisaks oleks see ka pärandatav ja aitaks oluliselt meie järeltulijate pensionisamba ehitamisel (pärast minu surma või 19 aastat ei kaoks see 33 eurot ära, vaid suurendaks minu poja tulevast pensionit).

Milline siis oleks jätkusuutlik ja ratsionaalne pensioniplaan? Esiteks oleks vaja mittetulunduslikku fondihaldurit, mis tegutseks sarnasel põhimõttel nagu maailma üks suurimad varahaldusfirmasid Vanguard. Sealsed fondid kuuluvadki investoritele. Ehk siis teenustasud läheksid uuesti osakuomanike vahel jagamisele. Lihtsam viis seda teha on moodustada riiklikult reguleeritud pensionifond. Teiseks oleks vaja lubada 100% aktsiariski võtvad fondid. Minu teada pole ajaloos olnud ühtegi 30-40aastast perioodi, kus aktsiad poleks tootnud rohkem kui võlakirjad. Miks peaks siis 20aastane inimene omama oma pikaajalises pensionifondis võlakirju?

Fondi meeskond koosneks laias laastus ühest 1000eurose kuupalgaga fondijuhist, kes iga kuu ostaks laekunud raha eest indeksfondide osakuid. Kas siis S&P 500 või globaalne indeks, on juba tehniline küsimus. Mõlemal juhul investeeritakse globaalsetesse suurfirmadesse, mis teenivad oma tulu hajutatult nii riikide kui ka valuutade lõikes. Sellise fondi kulud jääksid 0,1% juurde aastas. Võttes läbi uuesti LHV ja SEB näited, oleksid tulevased pensionärid viie aastaga puhtalt kuludelt kokku hoidnud enam kui 20 miljonit eurot. Tegelikkuses on fonde aga kümneid ja pensionikogumine võtab aega 30-40 aastat. Kokkuhoitud raha võib igaüks ise välja arvutada.

Vastuargumendina väidavad lugupeetud fondijuhid muidugi, et neil on tõsine plaan tulevikus indeksfondidest paremaid tulemusi saavutada. Ometi enamikul fondijuhtidel see ei õnnestu ja isegi maailma edukaim investor Warren Buffett soovitas viimati kirjas investoritele, et pärast tema surma tuleks tema raha investeerida 90% ulatuses S&P 500 indeksfondi ja 10% ulatuses lühiajalistesse võlakirjadesse. Ka sellise portfelli saaks koostada 0,1% aastase haldustasuga. Fondide senine ajalugu ei anna erilist põhjust eeldata indeksitest jagusaamist. 2007-2009 oli enamik fonde liiga agressiivsed, viimasel ajal jälle liiga konservatiivsed. Nii viie kui ka kümne aasta lõikes pole ükski pensionifond suutnud S&P 500 indeksi tootlust ületada. Miks peaksid nad seda siis tulevikus suutma teha?

Ka pensionifondidel endil ei ole tegelikult kuigi suuri ootusi oma tootluste suhtes – näiteks on SEB pensionifondi kodulehel väikses kirjas: “Pensionifondide pikaajaliseks keskmiseks tootluseks on SEB Varahalduse investeerimismeeskonna poolt läbiviidud analüüsi põhjal 3,5% aastas.“ Samal ajal on S&P 500 indeksi viimase saja aasta tootlus olnud keskmiselt 9,9% aastas.

Minu eesmärk ei oleks fondijuhte töötuks teha, vaid pakkuda välja mõistlik alternatiiv nendele, kes usuvad indeksfondide ja madalate teenustasude kombinatsiooni. Alati on võimalik ju osa raha siiski fondihaldurile usaldada. Praegu aga passiivset võimalust pensionikogumiseks ei olegi.

Kuidas aga pensionifondi aastatega kogutud raha kõige mõistlikumalt kasutusse võtta? Kindlustusseltsi asemel on ka selleks kõige sobilikum instrument indeksfond. Nimelt maksvad indeksfondid dividende, mida on võimalik investoritele edasi maksta. Isegi ülihajutatud S&P500 maksab aastas ligi 2% dividendi. Kui nüüd eeldada, et aktsiaturgude dividendide-eelne keskmine tootlus jääb ka tulevikus 7-8% juurde, siis võib meie pensionär saavutada vajaliku 5,3% tootluse päris kergelt – 2% dividendidest ja 4% müües jupikaupa oma osakuid. Kõikide eelduste kohaselt peab selline pensioniportfell vastu igavesti ja pigem isegi kasvab ajas. Lisaks on meil tänu aastakümnete jooksul säästetud teenustasudele ka investeeritavat raha kordades rohkem.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.