Putini püha sõda

Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise mudeleid. Ühest küljest võib see olla ülimalt efektiivne ja sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale homsele. Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehhanismid ning isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast. Ainsaks sidekanaliks jäävad nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud filtriks. Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad.

Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid koostisosi. Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised, kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama. Mida needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis isegi oluline.

Ootused

Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi vaimustunult heakskiitev. Kuna auditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud seltskondade blogides – miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu sisevaenlaste kohta? Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav. Kuhu jäi Krimmi kõnest tuttav nn viies kolonn, miks nimetati ainult kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: „No kes see loll on ja riiki usub?“

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks nimetati „kulissidetagune ja avalik“ niiditõmbaja USA. Siin jääb aga vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas nn mittestandartsete lahenduste all, mille abil plaanitakse vastata? Kas midagi veel ebastandardsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne peamise, sakraalse komponendi üle. Presidendi välja kaevatud nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult – võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt nõrgapoolse kõneakti. Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid. Kuid ilmselt leiti Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest.

Allikas: Karmo Tüüri blogi