Reformierakonna narrimüts

Allveelaevaskandaaliga on Venemaa ära naerutanud Rootsi ja tõestanud, et Rootsi võime oma meresügavusi kontrollida ei kannata kriitikat. Sama on Venemaa teinud Ukrainaga, millest ta on möödaminnes nagu küpsest õunast mitu tükki välja hammustanud. Venemaa pilkab kogu Läänemere regiooni ja Balkanitki: Putin on ähvardanud, et kui ta vaid tahaks, võiksid Vene väed olla kahe päevaga mitte ainult Kiievis, vaid ka Riias, Vilniuses, Tallinnas, Varssavis või Bukarestis. Venemaa on narrinud Suurbritanniat ja Portugali, sisuliselt kogu NATOt, sundides nende hävitajaid pidevalt õhku tõusma. Kui meie kaitsedoktriiniks on suurendada heidutusmeetmeid, siis suurendab Venemaa omalt poolt meie narriks tegemise meetmeid.   

Venemaa narrimistel on laiem välispoliitiline aspekt, kuid iga ohustatud riigi jaoks ka sisepoliitiline – kui narrina me oma sisepoliitilises marinaadis Venemaale paistame ja kui suur on tema jaoks meie tõsiseltvõetavus. On enam kui tõenäoline, et kui Ukraina kriis on külmutatud, siis katsetab Venemaa mõne NATO riigi ründamisega, valides kõige nõrgema, ja võimalik, et see on Eesti. Kui see rünnak õnnestub ja artikkel 5 ei toimi, siis ilmselt lööb ekraanile lõpusilt: Game over.

Selle narritamismängu taustal tundub, et me ei võta sellega kaasnevat ohtu piisava tõsidusega ja mängime poliitmänge, mis seda ohtu ignoreerivad. Oleme unustanud selle ohu nii oma pikaajaliste probleemide lahendamisel, et viia läbi struktuursed reformid ja muuta riik efektiivsemaks, vabastamaks ressursse olgu või oma kaitsevõime tugevdamiseks, ning ka oma igapäevastes tegemistes. Seoses lähenevate riigikogu valimistega on võimuparteid seadnud eesmärgiks küll oma valimisedu kindlustamise, kuid jätnud julgeoleku tahaplaanile.