Nälg või sõltuvus?

Kindlasti peitub omajagu tõtt Premia Foodsi nõukogu esimehe Indrek Kasela poolt Ärilehe ajakirjanikule poetatud tsitaadis, et enne puhkeb Venemaal näljahäda, kui väliskaubandusminister Anne Sulling uued turud leiab.

Kaubandussanktsioonid ei saa kesta igavesti ja vaevalt pöörab edukas toidukaupmees oma ajaloolistele partneritele ning suurimale sihtturule selja pelgalt poliitiliste pingete pärast. On ju üsna suur vahe, kas eksportida oma kaupu paarisaja kilomeetri kaugusele juba tuttavale turule või siseneda uutele jahimaadel paari tuhande kilomeetri kaugusele veel tundmatutele maale, kus mõõtu tuleb võtta maailma toiduainetööstuse tõelise ladvikuga. Eriti veel kui tegemist on toiduainetega, mille säilitamine ja ladustamine ei ole kuludelt võrreldav rõivaste või mööbliga.

Kindlasti ei toeta Eesti kaupmees Venemaale kaupa müües Putinit ja seda ei tee ka Moskva börsile raha paigutav investor. Nemad ei seisa ka Euroopa Liidu ega ühe hullunud Vene otsustaja selja taga. Pigem tuleb neil reageerida vastavalt võimulolijate meelemuutustele ja sammudele, tahavad nad seda või mitte.

Elulised näited tõendavad, et koduvägivalla ohvriks langenud naisel on enda ohutuse huvides targem suhe kiiresti lõpetada. Teine variant oleks otsida koos abi. Eesti kaupmees või investor peaks tegema mõlemat – otsima nii praegu kui helgematel aegadel meeleheitlikult oma toodangule ja rahale paremat kosilast ja samal ajal lootma, et ühel hetkel õnnestub sõbrana edasi minna ka vana partneriga.

Venemaa ajalugu ja riigi praegune võimuladvik ei luba uskuda, et Venemaast võiks saada ainus, pikaajaline ja pragmaatiline partner.