Jüri Mõis: Rail Balticu trassivalik – rahvuslik viga

Et kui see asi peab olema, las see siis olla kusagil mittekäidavas kohas, et inimesi mitte segada. Pärnu rongipeatus on Raekülas; Tallinna peatus Lasnamäel, mitte päris (reisikottidega) jalutuskäigu kaugusel lennujaamast. Sellel raudteel ei hakka enamik Pärnu inimesi Tallinna sõitma, sest autoga saab otsemini, kiiremini ja mugavamalt. Ning tõenäoliselt ka palju odavamalt.

Kui vaadata viimase aja kiirraudteede ehitusi ümbruskonnas, siis on need olnud peamiselt liinid lennujaamast kesklinna, olgu siis Oslo, Stockholm või Moskva. Nende kõigi ehitamine on toonud meil kardetule hoopis vastupidise ja positiivse keskkonnatulemuse.

Kõige selgem pluss on see, et uued kiirraudteed ei ole eraldanud farmide ja väikelinnade ühele ja teisele poole raudteed jäävaid alasid, vaid hoopis taasühendanud neid, sest sellises kohas viiakse uus raudtee maa alla või muu liiklusega eri tasandile igal juhul. Ning endiste rööpapaaride asemele saab jälle avalik ala.

Mina kujutan siinkohal ette, et kui uus raudtee juhtub läbima Kohilat, siis tähendab see, et praeguse raudteejaama kõrval on jalakäijate tunneli sissepääs ning raudteed ei olegi näha, sest alevit läbib see maa all. Keegi ei saa rongi alla jääda.

Kui veel julgema fantaasiaga jätkata, siis oleks kõige parem, kui uus raudtee oleks enam-vähem rööbiti Tallinn-Pärnu maanteega ning suunduks kusagil Laagri jaama kandis koos praeguse Keila raudteega viimase trassikoridoris peamiselt maa alla, et kogu Nõmmet läbiv raudteeosa oleks maapinnast erinevas tasapinnas. See lahendaks ka kõik maapealse liikluse, ohutuse, linnaosa avaliku ruumi planeerimise jm probleemid ühe pauguga. See oleks Nõmme jaoks arenguhüpe ning just taolisi edasiviivaid lahendusi peaksime hiigelinvesteeringutega taotlema.

Suurim olude sarnasus tundub Rail Balticu puhul olevat Arlanda Ekspressi trassiga, mis valmis 15 aastat tagasi ning viib Arlanda lennujaamast Stockholmi kesklinna. Miks siis Stockholmis kedagi ei sega kõrgete korrusmajade vahel 200 km/h kihutavad rongid? Aga muidugi ei sega, sest kõik ohutuse, keskkonna ja tavaliiklusega seonduv on raudtee-eelse olukorraga võrreldes paremaks tehtud. Jäänud on vaid kaunis vaade üle viaduktide kihutavatele rongidele.

Seda, et eestlastelegi meeldib elu raudtee lähedal, kinnitavad uued kortermajad Lillekülas ja mujalgi vahetult raudtee kõrval. Praegu ehitatakse pealinnas Rohu tänaval uut kortermaja, mille aknast lähima raudteerööpani on silma järgi hinnates 30 meetrit. See on vana tõde, et kõige hinnatum vaade ei ole mitte tühi loodusvaade, vaid loodus koos tehnikasaavutustega- kõrge sild üle oru, kraanadega sadam lahesuus, moodne raudtee või autotee kesklinnas.

Julgen arvata, et praegune Rail Balticu trassivalik on rahvuslik viga. Sellisele trassile tänapäevase raudtee rajamine ei saa olla edukas. Kui olemasoleva õigusruumi ja keskkonnatingimuste juures ei ole võimalik paremat trassi kujundada, siis tuleks ümber orienteeruda maanteele ja püstitada loosung "Neljarealine Euroopa tee". Ning samal ajal täiustada jõudumööda Tallinn-Tartu-Valga-Riia raudteeliini, et kokkuvõttes parandada ühendusi ka Kagu-Eesti ja sealsete inimeste jaoks.