Katastroofi retsept

Mis selles siis halba on, võib küsida. Osalus võib jaguneda nii, kuidas osanikud asutamisel kokku lepivad ja kapitali sisse maksavad. Alguses on ikka kõik lahe, kuid ajapikku võivad tekkida erinevad vaated otsustamise asjus ja viletsamal juhul seistaksegi katkise küna ees. Algavad sellised lood lapsepõlve heade sõprade ideest luua mingi ettevõte, ja loomulikult jaguneks osalus seal võrdselt. Ei tohiks ju mingisugust probleemi siin tekkida! Kuid varsti need siiski tulevad.

Äripartnerid usuvad tavaliselt, et võrdselt on lihtsam asju ajada. Kuid 50 : 50 on ettevõtluses tükk maad keerulisem, kui jagada kaarte pakist võrdselt välja või kommipakk pooleks jagada. Peamised tüllimineku põhjused on:

- raha ja selle kasutamine. Raha on võimas motivaator, aga see lööb ka kiilu inimeste vahele ja ajab tülli;- erinevad otsused. Küsimus, kas minna firmaga edasi nii või naa, võib mõnikord endast kujutada ohtu, et ettevõte kistakse katki;- erinevad tööpanused. Üks osanik töötab iga päev ja saab selle eest palka, teine osanik on aga passiivne ja saab ikkagi mingisugust dividendist erinevat hüve (palk, ettevõtte auto kasutamine jne), kuna kunagi on nii kokku lepitud. Ebavõrdsus tekitab pingeid, nendega aga kaugele ei jõua;- paikapanemata rollid. Kes on vastutaja, mille eest ta vastutab? Kellel on viimase sõna ja otsuse õigus?

Küllap on tülide põhjusi teisigi. Peamiselt puudutavad need siiski ettevõtte väärtust ja missiooni ning pühendumist.

Üheski partnerluses ei ole partnerid võrdsed. Lihtne ja triviaalne näide on abielu, kus üks on mees ja teine naine. See juba asetab piirid mõlemale osapoolele nende tegevustes. Mees jõuab liigutada mööblit, naine aga on osavam looma kodule hinge. Mõlemad peavad tegema koostööd ja seda, mida nad suudavad teha kõige paremini. Mõlemad peavad liikuma ühise eesmärgi suunas. Tülid lahendatakse kompromissidega, mis ongi sellise partnerluse alus. Abielu – üks abistab teist, teine abistab esimest. Loomulikult peab üks pool alati millestki loobuma teise kasuks. Kuid mis on tulemus? Tulemus on terve ja normaalne perekond! Mis aga juhtub siis, kui paar ei jõua kokkuleppele? Vastust teame juba ette, selline liit ei püsi pikalt.

Samamoodi on ka ettevõtluses. Partnerid võivad osalustega olla võrdsed, kui sisulise tegevuse taustal on ühel osapoolel alati mingil põhjusel rohkem kaalu kui teisel. Kui nüüd kompromissi ei leita tülile, siis juhtub sama, mis eelnevas näites – firma puruneb.

Kuidas siis vältida selliseid olukordi? Kaks võimalust: mõelda ette või olla tagantjärele tark. Ette mõelda on lihtsam. Peamised lahendused on aktsionäride kokkulepped ja lepingud. Sellistes lepingutes proovitakse ära määrata kõik tegevused, mis võivad tulevikus põhjustada erimeelsusi, ja käitumisreeglid sellistel juhtudel. Näiteks, kellel on otsustamisel 51% ja kellel 49% kaal; mida teha siis, kui üks osanik tahab ettevõtet müüa, teine aga mitte; kuidas lahendatakse tülisid (arbitraaž, kohus), kuidas jagatakse hüvesid; konfidentsiaalsus, kohustused, konkureerimise keelud ja load, intellektuaalse omandi küsimused. Lisaks teise osaniku osaluse ost, selle hinna määramine jne.

Tagantjärele tark olles on ka võimalus lahutada. Üks osanik ostab teise välja ja liigub üksi edasi. Kui hinnas kokkuleppele ei jõuta, siis käibki orkaan üle ja firma paneb uksed kinni.

Aga kõik võib minna ka teistpidi. Sulle võib partneriks sattuda inimene, kellega sa suudad kõik erimeelsused lahendada ilma suuremate tülideta. Hea näide olen mina ise. Kümme aastat püsinud 50 : 50 partnerluse ajast ei meenu mulle ühtegi suuremat tüli. Neid oli, kuid kõik sai lahendatud kompromissidena.