Lepitusmenetlus – uus tervitatav alternatiivne vaidluste lahendamise viis

07. mail 2009. a võeti Riigikogu menetlusse lepitusseaduse eelnõu. Seni Eestis lepitusseadust ei ole olnud ja eralepitajate tegevus on seaduse tasandil reguleerimata. Käesolev artikkel tutvustab põgusalt lepitusmenetluse eesmärke, olemust ning eeliseid teiste vaidluste lahendamise viiside (kohtumenetlus, vahekohtumenetlus jne) ees, tutvustades muuhulgas ka lepitusseaduse eelnõu.

Lepitusmenetlus on üks nn alternatiivsetest vaidluse lahendamise viisidest (alternative dispute resolution ehk ADR). Lepitusseaduse eelnõus sätestatud definitsiooni kohaselt on lepitusmenetlus poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus teatud erapooletu isik – lepitaja – toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Seejuures võib lepitaja esitada pooltele lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal omapoolse lahendusettepaneku. Seega tegutseb lepitaja otsekui nõustajana, pakkudes pooltele välja võimaluse, kuidas tema arvates oleks kõige mõistlikum vaidlus lahendada, kuid jättes viimase otsustusõiguse siiski pooltele endile.

Erinevalt kohtu- ja vahekohtumenetlusest puudub vahendajal/lepitajal pädevus langetada poolte suhtes nende tahte vastaselt siduvaid otsuseid. Lepitusmenetluse tulemus on täidetav üksnes juhul, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepitusmenetlust eristab tavapärastest läbirääkimistest kolmanda sõltumatu isiku (lepitaja) osalemine.

Lepitusmenetluse tulemusel on võimalik saada kehtiv täitedokument

Tagamaks lepitusmenetluse käigus sõlmitud kokkulepetest kinnipidamist, on võimalik lepitusmenetluses sõlmitud kokkuleppele anda ka täitedokumendi jõu. Näiteks saab vandeadvokaadist lepitaja vahendusel sõlmitud kokkulepped tunnistada täidetavaks kohtus (lihtsas hagita menetluses). Selleks esitavad pooled kas koos või üks pool teise kirjalikul nõusolekul kohtule avalduse kokkuleppe kinnitamiseks. Tegemist ei ole siiski sisulise kohtuvaidlusega. Kohus saab kontrollida üksnes seda, et kokkulepe ei väljuks lepitusseaduses sätestatud piiridest (kokkulepe peab sisaldama reeglina varalist nõuet ning mittevaralise nõude tunnistab kohus täidetavaks üksnes siis, kui selle suhtes on võimalik sõlmida kompromissi). Kohus jätab kokkuleppe kinnitamata ka juhul, kui see läheb vastuollu heade kommete või seadusega või rikub avalikku huvi. Samuti ei saa kohus kinnitada kokkulepet juhul, kui pooled on leppinud kokku milleski, mis ei ole oma olemuselt täidetav. Alternatiivselt on võimalik kokkuleppe kinnitamine ka notari poolt. Lisaks, kui samas asjas on pooleli kohtuvaidlus, võib lepitusmenetluse tulemusena sõlmitud kokkuleppe vormistada ka kohtuliku kompromissina.

Kokkuleppe kohtulik kinnitamine ei ole siiski poolte kohustus, vaid üksnes võimalus. Vaidlevad pooled võivad põhimõtteliselt rahulduda ka lihtsalt „tavalise“ kokkuleppega, mis kehtib nagu iga teine leping ja on pooltele täitmiseks kohustuslik. Samas peavad pooled arvestama sellega, et kui kokkuleppe pool keeldub oma kohustuse täitmisest, tuleb ikkagi pöörduda lepingu täitmise nõudega kohtusse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lepitusmenetlus, kus läbi oluliselt kiirema ja odavama menetluse saab pooltevahelised vaidlused efektiivselt ära lahendada, muutub loodetavasti heaks alternatiiviks nii kohtu- kui ka vahekohtu menetlusele.