Ettevõtte üleminekuga lähevad üle ka ettevõtte kohustused

Ettevõtte võõrandamine võib toimuda tavapärase majandustegevuse raames, kuid tuleb ette olukordi, kus ettevõtte võõrandamine on kantud pahatahtlikust eesmärgist vabaneda senistest võlgadest. Sellisel juhul üritatakse ettevõtte üleminekut võlausaldajate eest varjata ning tinglikult võibki viimast ettevõtte ülemineku viisi nimetada ettevõtte varjatud üleminekuks.

Võlaõigusseaduse § 183 lg 1 sätestab ettevõtja üleandja vastutuse üldaluse:

Enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja.

4) majandustegevuse sarnasus enne ja pärast üleminekut;

5) majandustegevuse ajaline jätkuvus (majandustegevuse lõppemise ja uuesti algamise vahele jääv aeg peab võimaldama väita, et ettevõtte tegevus on uues äriühingus jätkunud mitte aga uuesti alustatud);

6) ettevõtte omandaja ja üleandja äriühingu juhtorganite liikmete kattuvus.

Viidatud asjaolusid tuleks hagejal kohtus tõendada, kui ta soovib oma nõude ettevõtte omandaja vastu esitada. Kindlasti ei ole aga tegemist ammendava loeteluga ning samuti ei pea alati olema tõendatud kõik nimetatud asjaolud. Ilmselt sellised tõendid võlausaldajal endal puuduvad ning ka nende leidmine on komplitseeritud. Arvestama peab ka sellega, et ettevõtte varjatud üleandmisel üritavadki pooled üleminekut võimalikult palju varjata. Nii sõlmitakse tavaliselt varasemate töötajatega ja seniste klientidega formaalselt uued lepingud ning ka vara üleminek toimub tihti mitte otse, vaid kolmandate isikute kaudu (nt. variäriühingute kaudu).

Kui võlausaldajani on jõudnud info, et võlgnik on asutanud uue äriühingu (näiteks kattuvad olulisel määral nii uue äriühingu asutajad kui ka juhtorganite liikmed), mis tegutseb samal tegevusalal ning see uus äriühing on tegevust alustanud ajalises mõttes samal perioodil, kui vana äriühing on näidanud märke majandustegevuse lõpetamisest (nt. on algatatud pankrotimenetlus), tuleks kindlasti astuda samme ettevõtte võimaliku ülemineku tuvastamiseks.

Töötajate võimaliku ülemineku kohta saab infot maksu- ja tolliametilt, nõudes kohtu kaudu välja tõendid selle kohta, milline äriühing on töötajate osas makse tasunud. Töötajate liikumise kohta saab informatsiooni ka töötajaid ise küsitledes juhul, kui võlausaldajale on võlgniku töötajad teada.

Vara ülemineku osas on ilmselt väga keeruline ise leida tõendeid vallasvara ülemineku kohta. Küll aga võib olla abi äriühingu kinnisvara kohta päringute tegemisega - võib juhtuda, et nii vana kui ka uus äriühing tegutsevad näiteks täpselt samas asukohas (kas siis on uus äriühing kinnisasja omandanud või kasutab muu õigussuhte alusel).

Suhete jätkumine seniste klientidega sõltub eelkõige ettevõtte spetsiifikast. Lihtsam on klientide üleminekut tõendada juhtudel, kui ettevõttel on mõned suurkliendid (kliendid, kellega eelnevalt on olnud püsivad ja pikaajalised lepingulised suhted), kes on ka võlausaldajale teada ning keda vajadusel küsitleda saab. Majandustegevuse sarnasus enne ja pärast ettevõtte üleminekut on nähtuv nii äriregistrist kui ka muudest avalikult kättesaadavatest allikatest. Üheks indikaatoriks on ka see, kui võlgniku majandustegevus lõpeb ajaliselt samal ajal, kui võlgnik asutab uue ning samal tegevusalal tegutseva äriühingu ning juba esimesel tegutsemisaastal teenib uus äriühing märkimisväärset kasumit. Kindlasti tekitab see kahtlusi, kas vanad kliendisuhted on äkki üle viidud ning jätkuvad uues äriühingus.

Täiendavalt on võimalik juba algatatud kohtumenetluse raames saada tõendeid ka võlgnikelt endilt, keda saab ettevõtte ülemineku asjaolude osas küsitleda. Kui ettevõtte ülemineku puhul on ettevõtte üleandja osas algatatud pankrotimenetlus, pakuvad ka pankrotimenetluses pankrotihalduri poolt võlgniku majandustegevuse kohta kogutud dokumentaalsed ja isikulised tõendid täiendavaid võimalusi ettevõtte ülemineku põhistamiseks. Pankrotihalduril on seadusest tulenev ligipääs kogu võlgniku majandustegevust puudutavale informatsioonile. Siinkohal on oluline märkida, et kui pankrotimenetluses leiab tuvastust ettevõtjapoolne põhjendamatu ja teadlik vara loovutamine, kinkimine või paigutamine välismaale (milleks võib teatud tingimustel lugeda ka ettevõtte varjatud üleandmist eesmärgiga viia ettevõtet üleandev äriühing maksejõuetuks) eesmärgiga põhjustada äriühingu maksejõuetus, on viidatud asjaoludel võimalik algatada kriminaalmenetlus. Karistusseadustik näeb maksejõuetuse põhjustamise eest ette kuni 3-aastase vangistuse.

Kokkuvõtvalt võib asuda seisukohale, et viidatud alusel nõuete esitamine leiab tulevikus ilmselt rohkem rakendust. Võlausaldajaid peaks julgustama teadmine, et ettevõtte ülemineku kohta ei ole sätestatud kategoorilist ning kohustuslikku näitajate kataloogi, mille tõendamine lasuks võlausaldajal ning VÕS § 183 lg-e 1 kohaldamine ei eelda alati selgesõnalise ja kirjaliku ettevõtte ülemineku lepingu olemasolu. Kui võlausaldaja kogub piisavalt tõendeid, et tekitada kahtlus ettevõtte varjatud üleminekus, tuleb võlgnikul endal asuda ennast aktiivselt kaitsma ning tõendama, et ettevõtet ei ole üle antud või tegemist on täiesti uue ettevõttega. Paraku tuleb tõdeda, et täna veel vastavat ühest kohtupraktikat pole, mistõttu võib nõude rahuldamine osutuda küllalt keerukaks protsessiks.