Ebamõistlikult kõrgeid viiviseid on võimalik vähendada

Riigikohus on leidnud (lahendis nr 3-2-1-78-05), et lisaks viivise suuruse võrdlemisel kohustuse rikkumisest (laenu maksega hilinemisest) võlausaldajale tekkinud kahju suurusega tuleb hinnata ka viivise proportsionaalsust. Selleks, et nõuda viivise vähendamist peab see olema ebamõistlikult suur. Eelpool toodud näite puhul on ilmselt selge, et 30 000 kroonise põhinõude juures on 100 000 kroonine viivisenõue ebaproportsionaalne ja võlgnikku liigselt koormav. Lisaks ütleb VÕS § 162 lg 1, et leppetrahvi (viivise) vähendamisel tuleb arvestada poolte majanduslikku seisundit. Kui on tegemist füüsilise isikuga (nö eraisikuga), tuleb majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta igakuiseid sissetulekuid. Majandusliku seisundi arvestamine on aga pigem teisejärguline, kuivõrd eelkõige tuleb hinnata võlausaldajale tekkinud kahju (õigustatud huvi kriteerium) ja leppetrahvi (viivise) proportsionaalsust.

Pole olemas absoluutset piirmäära milleni leppetrahvi võiks vähendada ja seega võib põhimõtteliselt nõuda viivise vähendamist ka nullini. Siiski ei ole Riigikohtu arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla seadusjärgse viivise (0.03% päevas tasumata summalt). Lisaks tuleb arvestada ka väljakujunenud kohtupraktikat, et lepingupooltel oleks lepingu sõlmimisel võimalik reaalselt hinnata millises ulatuses on leppetrahvinõue tagatud. Üldise praktika kohaselt ei ületa leppetrahv või viivis põhivõlgnevust (näiteks kui laenu tagasimakse oli 30 000 krooni, saab viivisintressi nõuda ka kuni 30 000 kroonini).

Arvestama peab aga asjaoluga, et leppetrahvi või viivise vähendamist ei saa nõuda pärast seda, kui leppetrahv on juba tasutud. Kui leppetrahv või viivis on osade kaupa makstud, võib nõuda veel tasumata osa suhtes vähendamist. Leppetrahvi või viivise vähendmist ei saa nõuda ka enne, kui leppetrahvi (viivise) nõue on muutunud sissenõutavaks. See tähendab, et ei saa nõuda vähendamist „juba ette ära“, vaid siis, kui ebamõistlikult suur leppetrahvi (viivise) nõue on võlgnikule esitatud. Kui lepingus on kokkulepitud, et leppetrahvi vähendamist nõuda ei saa, annab selleks õiguse ikkagi VÕS § 162 lg 2, mille kohaselt on selline kokkulepe tühine.