Tarbijate teadlikkus enda õigustest madal

Eestis ei ole niinimetatud tarbijakaitsepäevale paraku erilist tähelepanu pööratud ja jätkuvalt on tarbijate teadlikkus enda õigustest madal.

Meie siseriiklikus õiguses sisalduvad tarbijaõigused tulenevad väga oluliselt määral Euroopa Liidu direktiividest. Sellest tulenevalt jõuab ka Euroopa Kohtu ette hulgaliselt vaidlusi, mis puudutavad erinevate tarbijadirektiivide käsitlust ja tõlgendamist.

Viimase aja üks huvitavamaid ja enam kõneainet pakkuv kohtuasi (nn. „Quelle kaasus“, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-404/06) puudutas probleemi, millega ilmselt ka Eesti tarbijad kokku puutunud on. Kaasuse asjaolud olid lühidalt järgnevad. Saksamaal elav naisterahvas ostis postimüügikataloogist küpsetusahju, mis mõni aeg hiljem defektseks osutus. Kuna ahjul esinenud puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada, nõudis tarbija uut ja samaväärset ahju. Müüja küll asendas ahju, kuid nõudis omakorda tasu selle eest, et tarbija oli saanud ahju teatud aja jooksul kasutada.

Euroopa Kohus asus kohtuasja lahendamisel seisukohale, et tarbijamüügi puhul puudub müüjal õigus nõuda raha asja kasutamise eest selle esmase üleandmise ja tagastamise vahelisel perioodil. Oluline on märkida, et antud juhul tagastas tarbija defektse kauba ligi 2 aastat pärast selle ostmist.

Kohus juhindus oma seisukohas direktiivi 1999/44 (direktiiv tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta) artiklist 3, mille kohaselt võib tarbija kauba mittevastavuse puhul nõuda selle parandamist või vahetamist tasuta. Mõiste „tasuta“ viitab direktiivi kohaselt kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivatele kuludele, eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikuludele – ehk siis kuludele, mille peab kandma müüja. Euroopa Kohus on ütles, et tegemist ei ole ammendava loeteluga ning mõiste „tasuta“ sisustamisel, tuleb arvestada ka keeldu nõuda tarbijalt raha asja kasutamise eest selle tagastamisele eelneval peioodil.

Direktiivi 1999/44 sätted on üle võetud ka Eesti siseriiklikku õigusesse ning sisalduvad võlaõigusseaduses (konkreetselt vaidluse all olnud artikli 3 võib leida võlaõigusseaduse paragrahvist 222).

Kindlasti tekitab kõne all olev Euroopa Kohtu lahend küsimusi, et kas tarbija ei rikastu ülalmärgitud juhul alusetult müüja arvel. Eriti veel olukorras, kus tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Ka sellele küsimusele on Euroopa Kohus vastanud. Kohus leiab, et tarbija ei rikastu sellises olukorras alusetult. Tarbija saab hilinenult kauba, mis vastab lepingutingimustele ning mille ta oleks pidanud koheselt saama. Sellises olukorras ei saa Euroopa Kohtu arvates rääkida alusetust rikastumisest.

Kindlasti on eelnevalt viidatud lahendis toodud seisukohtadega nõustujaid ja mittenõustujaid. Siiski võib tarbijale soovitada, et juhul kui müüja esitab nõude asja vahepealse kasutamise eest tasu saamiseks või keeldub lepingust taganemise puhul osaliselt tarbijale raha tagastamisest, on põhjust pöörduda Tarbijakaitse ametisse.

Quelle kaasuse lahendiga (inglise keeles) on võimalik lähemalt tutvuda siin.