Veesport, mille harrastamiseks ei piisa karu jõust

Eesti jõgede kõrval on Soonsein proovinud jõgedel sõitu ka mujal. “Lätis on näiteks üks võimas jõgi nimega Amata, mis on Koiva lisajõgi. See on väga tehniline ja pakkus meile onupojaga suure elamuse,” lisas ta.

Mida käänulisem on veekogu, seda tehnilisem peab sõidustiil olema. Soonseina arvates ei piisa alati toorest jõust, vaja on ka osavust, eriti jõekäänakute läbimisel. “Nii on võimalik läbida “kurv” kiiremini ja füüsilise pingutuseta, kuna selle õige läbimine aitab säilitada kiirust ja teeb sõidu sujuvaks. Nii võib ka füüsiliselt nõrgem paatkond olla tugevamast kiirem.”

Looduse ilu kõrvale ka ports närvikõdi. Olgu kiirevooluline jõgi või silmapiirita avameri, põnevust ja väljakutseid pakuvad aerutajale mõlemad. Soonseina sõnul tasub eriti merele minnes kriitiliselt hinnata oma oskusi ja võimeid ning tunda avara vee ees teatavat aukartust ja austust. Pika kogemusega matkajana on mees ka ise merel kõhedasse olukorda sattunud. Ta meenutas aastate­tagust seika, mil sõideti onupojaga Malusi saartele. Minnes oli ilm piltilus, vesi peegelsile ning plaan oli veeta öö saartel. Olgugi et mehed olid teadlikud muutuvast ilmast, pööras öösel märgatavalt suuremaks tormiks, kui kardeti, ning pärast kiiret vahepeatust Rammu saarel puhus tuul juba väga valjult. “Mis seal salata – hirm oli peal. Lained olid nii suured, et vahepeal paarimeest teisel süstal ei näinudki – üks oli ühe laine põhjas, teine järgneva laine põhjas,” meenutas Soonsein. Merele minnes tasub tema sõnul kindlasti ühes hoida laetud, veekindlasse kotti pakitud mobiiltelefon või raadiosaatja. Lisaks on hea praktika teavitada merele minnes piirivalvet või lähedasi, ükskõik kas minnakse veele üksi või kambas. Suunataju säilitamiseks on merel kõige kindlam klassikaline kompass, sest moodne tehnika on küll täpne, ent kui aku saab tühjaks, võib see osutuda kasutuks.

Soonseina sõnul on aerutajate arv iga aastaga kasvanud ning laienenud on ka võimalused alaga tegeleda. Väidet aitab ilmestada mainitud Võhandu maratonil osalejate arv – kui esimesest maratonist võttis osa 18 paati, siis tänavusel maratonil oli võistlustules juba tervelt 484 alust kaheksast riigist. Tuleval kevadel peab Võhandu maraton juubelit, täitumas on kümnes aasta veeseiklusi.

Soonseina hinnangul levib rahvasport praegu ühiskonnas laialt, populaarsust on kogunud ka näiteks mitmesugused jalgratta- ja jooksuvõistlused. See on tema hinnangul positiivne – inimesed veedavad üha rohkem aega looduse rüpes sportides.

Kus inimesi, seal ka prügi. Eesti jõgedel kümneid aastaid seilanud, teab Soonsein, kuidas meie jõgede saastatus on suurenenud ja et tegu ei ole sugugi prahiga, mida loodusesse jätavad matkajad.

“On äärmiselt kurb tõdeda, et sõites mööda jõge mõnest asulast läbi, silmab esimese loodusliku takistuse ees tihti sinna kogunenud pudeleid,” nentis ta. Õnneks ei pigista kõik inimesed probleemi ees silma kinni ja näiteks “Teeme ära!” talgupäevadel on kogukonnad pööranud tähelepanu just jõgede puhastamisele nii olmeprügist kui ka looduslikust risust.

Uued väljakutsed, vanad traditsioonid. Tänavune hooaeg saab kohe ümber ja Soonseina mõtted on juba uuel hooajal. Nimelt plaanib ta kevadel kokku panna paatkonna, kellega parvematkale minna. Veesport ongi tema sõnul mõnus oma mitmekesisuse poolest – erinevad alused esitavad sõudjaile erinevaid nõudmisi. “Üks ja kindel plaan on ikka Võhandu maraton – kutsun kõiki üles osalema, sest see on väga lahe väljakutse ja väärt kogemus,” sõnas ta.