Elu oli tal nii paganama raske, aga mulle andis ta kõik, mida üks isa andma peab

„Ikka ja jälle mõtlen oma isa peale, kes oli nii hooliv ja armastav. Ta tegi mulle süüa, istus mu kõrval, kui oli õppimises abi vaja, hoidis mind kaisus, kui olin haige, ja lohutas, kui olin kurb! Kui isa lahkus siitilmast, siis jäi kõik vaikseks ja kurvaks! Minu isa kasvas lastekodus, elu oli tal nii paganama raske, aga oma lapsele andis ta kõik, mida üks isa andma peab! Austan ja armastan teda südamest,“ kirjutas Monika.

„Minu lemmiktegevus isaga on see, et kui ma täiskasvanuna (hetkel juba 32-aastane ja ise lapsevanem) tunnen, et elu on läinud raskeks ja olen endaga ummikusse jooksnud, siis kas helistan või sõidan isale külla ja ta on mu isiklik psühholoog, kes aitab mu elu ilma kriitikata analüüsida ja annab nõu. Peale isaga suhtlemist on mul alati oma elust uus perspektiiv ja tunne, et ma ei olegi oma eluga ikka nii ummikus. Ükskõik, mis mure mul on - suur või väike - isa alati kuulab mu ära ja toetab. Parim mälestus, mis mul isaga seostub, ongi see, et ta on minu turvaisik, kellele saan alati kõik ilma hirmuta ära kurta,“ kirjutas Erika.

„Minu isa teeb maailma parimaid praekartuleid peekoniga, väiksena alati veetsin palju aega issiga, käisime kalal, seenel jne, luges alati unejuttu ja tegi ka massaaži ja kõdi kui palusin,“ kirjutas Jaanika.