Vegankohvikus käivad suuremalt jaolt mehed

Kohvik Nurk pakub vaid vegantoitu, mis tähendab, et mitte ükski tooraine ei ole pärit loomadelt. Pole ei liha, kala, muna, piima ega mett. Ometi näeb kohviku menüü välja täitsa tavaline, just nagu on kliendidki täitsa tavalised inimesed.

„Mul käib siin kontoritöötajaid, ehitajaid, noori, eakaid – kõiki,“ rääkis Triin, kummutades kujutluspildi, et veganid on valdavalt noored kõhnad tütarlapsed. Otse vastupidi! Kõige suurem üllatus, mis Triinu selle kahe aasta jooksul tabanud, on suur meeste ülekaal klientide hulgas. Tundub, et siin mängib rolli sotsiaalne surve, mis teeb traditsioonilises söögikohas mehele taimse toidu tellimise keeruliseks, sest ikka kehtib arvamus, et üks tõeline mees sööb liha. „Kui naised söövad vaid salatit, ei kergita keegi kulmugi, meeste puhul aga küll,“ leidis Triin arvatava põhjuse, miks mehed, kes ei soovi liha süüa, tema juurde pagevad.

„Ega ma siin ju muru paku,“ naeris naine ja näitas päevapakkumist, milleks oli mulgi puder ja kodune kotlet. Viimane oli tehtud tatrast, kinoast ja hernejahust (lisaks sibul, porgand, sojakaste). Koogiletis oli magusavalikus hernejahust rummipallid, kikerhernejahust brownie’d ja datli-maapähkliruudud. „Lemmiktoitudeks on eestlasel ikka kartul ja kotlet, mokkamööda on ka aasiapärased supid,“ kinnitas Triin oma kahe aasta pikkusele kogemusele toetudes.

Klientide hulgas on ka neid, kes tulevad siia sellepärast, et kolesteroolinäidud on kõrged. „Käivad siin kolm kuud söömas ja saavad näidud korda,“ teab Triin, sest talle meeldib klientidega suhelda. „Ma suhtlen nende kõigiga, sest minu jaoks pole oluline vaid see, et ma saan kellelegi supi maha müüa, vaid mind tõesti huvitavad mu kliendid! Kes ta on, kust tuleb, miks siia tuli, kuhu läheb,“ rääkis naine tahust, mida samuti oma töös naudib. „Võibolla olen suhtlemissooviga mõne kliendi ka minema hirmutanud, sest on ka ühekordseid külastajaid,“ naeris ta, kuid kinnitas, et valdav enamik on ikkagi püsikliendid, kes samuti suhtlemisest rõõmu tunnevad. Nii perenaisega kui omavahel.

„Meil on siin vahel lausa isetekkelised filosoofiareeded,“ pajatas Triin, et sageli just reedeti – küllap on sel päeval inimesed juba nädalalõpumeeleolus – tekivad kohvikus omavahel võõraste külastajate vahel põnevad arutelud, mida Triin isegi huviga kuulab. „Arutatakse ajaloost, poliitikast, raamatutest – kõigest,“ rääkis kohvikupidaja. Igaks juhuks sättis ta ühe laua nurka nii, et kes ei soovi vestluses osaleda, saab olla teiste poole seljaga ja rahulikult süüa.

Aga ka muudel päevadel ei ole Nurk koht, kus kiiresti lõuna ära kugistatakse. „Siia tuleb inimene, kes võtab söömiseks ja ka suhtlemiseks veidi aega,“ kirjeldas Triin oma kliente. Kohvikus on tunda kogukonnavaibi!

Muide, maalitud lilled kohviku seinal sündisid nii, et üks klient joonistas midagi oma vihikusse, Triin nägi seda ja küsis, kas ta oleks nõus ka kohviku seinale samasugused joonistama. „Kogukonnavärk,“ sõnas Triin lihtsalt.