Soomlasest tippjuht: Eesti muutus igavaks

Ma esindaksin seekord tõesti ainult iseennast, ma ei pea ennast kuigi hästi keskmiseks soomlaseks, aga mulle tundub, et nii nagu Kauppalehtis kirjutati, eestlased ongi selles süüdi, küll hoopis vastupidisel põhjusel, nagu Kauppalehti arvas. Kauppalehti kirjutas, et marketing ja marketingi puudumine Eesti kontekstis on põhjustanud selle languse. Minu arust sugugi mitte. Ütleksin, et see on otsene vale. Palju-palju sügavam põhjus seisneb selles, et Eesti on kahjuks heaoluühiskond, heaoluriik euroopalikus kontekstis. Me oleme juba muutunud üsnagi tavaliseks, mitte enam väga huvitavaks riigiks, ütleme otse – üsna igavaks euroopalikuks riigiks oma heade ja oma vigadega. Ammu on möödas see aeg, kus soomlaste jaoks kõige põnevam asi üldse oli minna Mustamäe turule.

Nüüd Eestis enam ammugi ei ole selliseid autentseid veidralt lõhnavaid, kummalisi rahvuste paabeli kohti, kus saab igasuguseid asju näha, mida Soomes ei ole ammu näha olnud, kui kunagi on üldse. Ja see on minu arust tekitanudki selle olukorra. Mitte soomlased ei ole muutunud, mitte turistid ei ole muutunud, vaid Eesti on muutunud. Eesti on järsku saanud täiskasvanulikumaks euroopalikumaks riigiks. Siin ei saa enam selliseid erakordseid huvitavaid kogemusi.

Kui ma nüüd võrdleksin korraks Eestit ühe, no see võrdlus on küll kohatu, ma tean seda, aga võrdleksin ikkagi ühe teise riigiga, täpsemalt ühe linnaga, nimelt Tšornobõliga. Ütleksin üldiselt, et ei ole ju kõige atraktiivsem linn, aga just see, et ta on teistmoodi, teeb sellest kohast väga huvitava. Sinna ikkagi turistid üritavad kohale saada ja seal pilte teha, mingeid kogemusi enda jaoks tekitada. Eestis ei ole ammugi enam sellist kohta, mis tekitaks närvikõdi. Võib-olla Rummu karjäär veel mõne inimese jaoks on. Kui seal mõni sukeldumiskursus püsti panna, siis võib-olla tõesti mõned soomlased käiks juba ainuüksi selle koha pärast.

Turvaliseks ja igavaks kahjuks – heas ja halvas mõttes.

Ma arvan, et see on tegelikult õige lähenemine. Imelik on seda soomlasena öelda, aga soomlaste jaoks see odav alkohol ikkagi mõjus nagu sisseviskaja – justkui mõnes heas meelelahutusäris on ukse peal sihuke tore turske mees, kes viskab kliendi sisse, ja alkohol oli kahjuks selline. Kahjuks või õnneks. Ma isegi olen vahepeal mõelnud, kas ei oleks äkki huvitav, kui üldse alkoholiaktsiisi ei oleks. Et kasutaksimegi alkoholi kui sellist lihtsalt sisseviskajana ära ja siis saaks seda ülejäänud kaupa, ülejäänud riiki, ülejäänud teenuseid pakkuda täiesti tavaliste Euroopa hindadega. Aga nüüd meil Eestis puudub sisseviskaja.