Kui riigist pole kasu, tuleb ise teha

Pingutustest oli aga kasu. “Tema diagnoosiga lapse parim tulemus on mul saavutatud,” rääkis Lokko mullu. “Me ei ole midagi jätnud tegemata, tugivõrgustik toimib. Ma usun, et Annabel saab tulevikus iseseisva elamisega hakkama, ta vajab vaid korra päevas tuge. See on ju ka riigi seisukohast parim, et inimest ei pea panema kalli raha eest hooldekodusse või et ta ei jääks vanematele koormaks.”

Lokko sõnul on suhtumine puuetega inimestesse Eestis endiselt tõrjuv. "Suhtumine, et "need" lapsed on kusagil mujal. Võitlesin sellele vastu, olen vastuvoolu ujuja. Olen läinud kivist läbi, olen saanud kolaka vastu pead oma hullumeelse teooriaga, et igaühel peab olema võimalus," rääkis ta.

Puudega inimeste elu on alati raske, kuid suurematest keskustest väljaspool lisanduvad sellele ka muud mured. "Elu maal, millest räägin, on selgelt teistsugune, kui siin ja täna. Võin teid kaasa võtta Otepää taludesse, kus maja ei pea sooja ja lastele ei jõuta riideid osta," rääkis Lokko.

Riik ei tee tema hinnangul raskustes inimeste aitamiseks piisavalt. Palju on neid, kes on näiteks koolisüsteemis pettunud. "Kui riik ütleb, et on hea sotsiaalteenuste pakkuja, siis ei usu - kui riik oleks hea, siis meil poleks neid probleeme. Peame inimestel nina ülespoole lükkama, et - ära anna alla!" märkis Lokko.

Lokko sõnul on puuetega inimestega töötamine intensiivne ja alati varitseb läbipõlemise oht. Tuleb õppida oskust jätta tööasjad tööle. "Töö ja eraelu peavad lahus olema. Kui keegi on kontoris nädalavahetusel, küsin - miks?" rääkis ta.

Ta rõhutas, et tööd tegema ei sunni teda soov raha teenida. "Mees küsib iga kahe nädala tagant, et miks sa seda hullust teed. Tean, et võiksin olla koduproua, aga pean tegema," tunnistas Lokko.

Ta kiitis ka oma tiimi. "Ma ei tee asju üksinda, see on imeliste naiste töö, kellega iga päev koos töötan," rääkis Lokko. Keskuses töötab üle 20 naise ja vaid üks mees - Immanuel Volkonski.